Eestis on “teaduspõhisusega” propageeritud paljusid poliitilisi ja ideoloogilisi ettevõtmisi

Eestis monopoliseeris üks seltskond mõiste “teaduspõhisus” ja see annab nüüd tagasilöögi ennekõike teaduslikule maailmakäsitlusele endale.

ERR vahendab: “Kliimamuutuste poliitika professor Annela Anger-Kraavi rääkis Vikerraadio “Reedeses intervjuus”, et kliimapoliitikat tehakse ideoloogiapõhiselt – tekitatakse hüsteeria, et kõik lõpeb, kohe on elu väga halb ja majandus kukub kokku, ning puudub sisuline ja rahulik arutelu.” Sellele lisaks võib välja tuua kliimavõitluse eestvedaja Bill Gatesi taganemise kliimahüsteeriast ja nii tundubki, et üks “teaduslik” mull susises just tühjaks.

Aga alles käisid jutud kliimaskeptitsismi keelamisest, mis on täiesti ebateaduslik lähenemine, sest muudab kliimavõitluse salimatuks religiooniks, ning faktitšekaa korjas sotsiaalmeediast ära artikleid, mis seadsid kahtluse alla kliimamuutuste inimtekkelisuse. Kui kliimavõitlus saab tagasilöögi – USA-s on sellest juba loobutud – siis tekib küsimus: kuidas selle teaduspõhisusega siis lood ikkagi on?

“Teaduspõhine” saab miski olla ainult siis, kui teadlased on konsensulikult ühel meelel – kui aga erinevad teadlaste koolkonnad arvavad erinevalt, siis ei saa ideoloogiad teadusele tugineda, nagu kliimaideoloogia seda teeb. Kliimamuutusi ei eita ju keegi, kuid lahkhelid on selles, kas ja kui palju on selles osa inimtegevusel – või on tegu loodusliku Maa kliimamuutusega, sest kliima pole ju püsiv konstant?

Teine koht, kus ideoloogid tuginevad vähemalt osaliselt teadusele, on sooideoloogia oma juttudega mitmekümnest erinevast soost. Seda on levitanud naisministrid Kristina Kallas, Liisa Pakosta ja Karmen Joller. Kus on teadustööd, et “gendereid” on tõesti nii palju, milliste teaduslike mõõturitega neid sugusid eristatakse, jne – miks sooideoloogid neid uurimusi välja ei too? Ja kus on teaduslik konsensus, et sugusid on tõesti rohkem kui mees ja naine (looduses isane ja emane)?

Kahjuks andis pandeemia suure hoobi ka teaduslikule meditsiinile, sest arvatagu kuidas tahes, vaktsiiniskeptitsism kasvas tunduvalt, ennekõike seetõttu, et ei antud täielikke garantiisid kiiruga välja töötatud vaktsiinidele, ning kui skeptikuid liiga palju sai, otsustati nad maha suruda “lamemaalasteks” tembeldamisega. Kui vaadata Annela Anger-Kraavi sõnu kliimapoliitika kohta, et seal puudub sisuline ja rahulik arutelu, siis sama puudus ka koroonaküsimustes. Üks vaktsineerimispropaganda eestvedaja Karmen Joller nõuab ka praegu repressioone “ebateaduse” vastu, aga suude sulgemine pole teaduse tööala, teadus räägib asjad selgeks.

Nii või teisiti on Eestis väga paljude poliitiliste ja ideoloogiliste vastuolude korral kasutatud kergekäeliselt teaduse autoriteeti ja nüüd, kus mõnigi asi hakkab kõrbema, saab ka teadus mainehoobi. Oma roll selles on ka teadlastel endil, kes on järele andnud poliitilisele ja ideoloogilisele survele ning edastanud ebateaduslikke seisukohti. Ka Nõukogude Liidus toetas “teadus” mitšuurinlus ja nõukogude teadust enam väga ei hinnatagi, kuigi praktilises teaduses oli neil ka edusamme (tuuma- ja kosmoseprogrammid).

Teadlased peaksid ennast ise ka kokku võtma ning mitte andma teaduse mainet poliitikute ja ideoloogide lörtsida. Kui aga vaadata, milliseid asju Tartu ja Tallinna ülikoolid kaasa teevad, siis akadeemilisus saab edaspidigi raskelt räsida.

Uued Uudised