03.11.2025
On tulemas uus kliimafanaatikute kohtumine.
Orkaan Melissa, mis on just laastanud suuri alasid Jamaical ja Kuubal, võib tunduda soovimatu sissejuhatusena ÜRO järgmisele kliimamuutuste konverentsile, mis toimub 10.–21. novembrini.
Brasiilia linnas Belémis toimuval üritusel, mida tuntakse kui COP30, osaleb eeldatavasti üle 190 riigi, üle 300 valitsusvälise organisatsiooni ja kümneid tuhandeid “ökosõdalasi” üle kogu maailma. Brasiilia korraldajad loodavad, et kokkutulek parandab kurikuulsates Pariisi kokkulepetes ja järgnevates konverentsides, millest viimati toimusid Araabia Ühendemiraatides ja Aserbaidžaanis, tehtud vead.
Ometi ei saa ilma tujurikkujaks olemata ignoreerida fakte, mis võivad selle globaalse soojenemise teemalise jamboree viimase versiooni rööpast välja viia.
Esimene fakt on see, et Brasiilia president Luiz Inácio “Lula” da Silva üritab seda võimalust kasutada selleks, et oma vastase Jair Bolsonaro ees punast rätti lehvitada. Lula süüdistab Bolsonarot väidetavas Amazonase metsade hävitamises majanduskasvu nimel.
Vaatamata asjaolule, et võlumetsa raie on Lula ajal jätkunud veelgi kiiremas tempos, on Belémi saabuv heategijate rahvahulk rahul, sest see peegeldab nende endi veendumust, et ilma majanduskasvu peatamata või isegi nn negatiivse majanduskasvuta ei ole kliimamuutustega toimetulek võimalik.
See seisukoht tähendab elatustaseme märgatava languse aktsepteerimist 60–70 riigis, kus on keskmine või kõrge isiklik sissetulek, ja selle külmutamist ülejäänud keskmise ja vaese sissetulekuga riikides.
Ideoloogiline lähenemine sellele probleemile tugineb püsivatele antikapitalistlikele meelsustele, mis on üle elanud NSV Liidu lagunemise ja riigikapitalismi võidukäigu Hiina Rahvavabariigis. Paljud Marxi ja Stalini orvud on end ümber defineerinud kui “rohelised” või “arbuusid”, st väljast rohelised ja seest punased.
Prantsusmaa “roheliste” juht Madame Marine Tondelier, kes on äsja teatanud oma kandidatuurist järgmistel presidendivalimistel 2027. aastal, rõhutab, et ainult äärmuslike vasakpoolsete parteide Uue Rahvarinde neomarksistlik programm suudab planeedi päästa.
Selline parteiline jaotus on mõjutanud ka teisi “rohelisi” parteisid kogu Euroopas ja Ameerikas, mille tulemusel on peaaegu kõigi valijaskond kahanenud, kohati märkimisväärselt.
Belémi üritusel esitletakse mitmeid dokumente, millest üks esitleb viit ja teine 11 “prioriteeti”. Mõlemad retseptid segavad emaduse teiste banaalsete teemadega, nagu inimõigused, naiste mõjuvõimu suurendamine ja sotsiaalne võrdsus, samuti selliste küsimustega nagu energia üleminek fossiilkütustelt, bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja veevarude majandamine.
Ainult üks teema, mida pahaks pannakse kui “kliimamuutustega kohanemist”, vihjab olulisele tõsiasjale, et ökosõdalased ehk ökomaniakid, nagu kriitikud neid nimetavad, usuvad, et globaalne soojenemine on pöördumatu ja et parim, mida inimkond saab teha, on piirata kahju, mida see paratamatult tekitab, ning kohaneda eluga soojemas globaalses kliimas.
Üks probleem kogu selle juures on see, et globaalse soojenemise teooria põhineb eeldustel, mida ei saa teaduslikult teatud tõenäosuse piirist kaugemale kontrollida. Näiteks orkaan Melissa oli üks 15 sellisest loodusnähtusest Kariibi mere piirkonnas alates 1860. aastatest, mil toonane Briti impeerium hakkas selliseid sündmusi registreerima.
Maa on läbi elanud vähemalt viis suurt sündmust, mis hävitasid olemasolevad ökosüsteemid. Tõsi, inimtegevus on põhjustanud tragöödiaid, nagu Araali mere kadumine Kesk-Aasias, Urmia järve kadumine Iraanis ning kõrbestumine suurtes Aasia ja Aafrika piirkondades. Kuid ökosüsteemide häiretes ainult inimtegevuse süüdistamine ignoreerib tõsiasja, et inimtegevust tuleb arvestada ka paljude ökosüsteemide päästmise ja maakera suurte alade inim-, looma- ja taimeeluks sobivaks muutmise eest.
Paljud „rohelised” gurud, kõik jõukamatest riikidest, võtavad omaks teoloogilise seisukoha, mis käsitleb inimest maa rentnikuna, mitte omanikuna, uskudes kaudselt pärispatu kontseptsiooni, mida saab lepitada ainult vaesema materiaalse elu aktsepteerimisega. Nende jaoks kuulub maa kõigile elavateks või osaliselt elavateks olenditeks liigitatud olenditele, alates korallriffidest, koroonaviirustest, putukatest ja vaaladest kuni Taylor Swiftini.
Nad unustavad, et suur osa planeedist koosneb sellest, mida nad peavad elutuks, näiteks džunglid, metsad, metsamaad, jõed, järved, mered, mäed ja jah, külad, äärelinnad, agulid ja linnad.
Nende ideaal on loodus, mis on jäetud rahule tegema, mida tahab, kusjuures inimene kas rõõmustab või väriseb hirmust.
Kõigist elavateks või osaliselt elavateks liigitatud olenditest on ainult inimene võimeline ennast ohverdama, kohanema ja positiivselt tegutsema planeedi päästmise teenistuses.
Ökosõdalased, kes saboteerivad või peatavad uue hädavajaliku tee või lennujaama ehitamise ning nõuavad kaevanduste ja tehaste sulgemist, hävitades seeläbi arvukalt töökohti, ignoreerivad meie elu paradoksi: elada homse mitteolemise põhimõttel, eeldades samal ajal, et homne tuleb.
Meeldib see Greta Thunbergile, “rohelisuse” T-särgi maskotile või mitte, planeeti ei saa päästa ilma selle seadusliku omaniku, inimeseta. Greta eeldaks muidugi, et “inimese” all ei pea me silmas “valget, meest, kapitalisti ja ameeriklast”, kes on tema viha kujuteldav objekt.
Kui planeedi päästmise eesmärki tõsiselt võtta, peame muutma selle vähem poliitiliseks, teaduslikumaks, vähem kapitalismivastaseks, vähem Ameerika-vastaseks ja rohkem majanduskasvu toetavaks.
Varasemad COP-i üritused lõppesid teravate sõnavahetuste, enesekesksete diskursuste, loosungite levitamise ja ebaausate tehingutega. Sellepärast nad “ei lennanudki”. Seekord Belémis võib miski teisiti juhtuda.
Autor: Amir Taheri
Allikas: Gatestone Institute