Nõiajahid ja kliima

15.–17. sajandi Euroopa nõiajahid olid suunatud nõidadele, keda peeti vastutavaks väikese jääaja langevate temperatuuridega seotud epideemiate ja saagikadude eest.

Tolle aja „konsensuslik“ arvamus oli uskumus, et kurjad inimesed mõjutavad negatiivselt kliimat ja ilmastikumustreid. Kui kõhedusttekitavalt sarnane on see arusaam praeguse sageli korratud mantraga, et inimese teod kontrollivad kliimat ja viivad katastroofiliste tagajärgedeni?

Esimesed ulatuslikud nõiajahid Euroopas langesid kokku temperatuuri langusega, kui mandril kadus keskaegse sooja perioodi (850–1250 pKr) kasulik soojus. 13. sajandil alanud külmade süvenemine tõi kaasa peaaegu viis sajandit kestnud mäeliustike taandumise ja pikad vihmased või jahedad ilmad. Selle looduslikult põhjustatud kliimamuutuste ajaga kaasnesid saagi ikaldus, nälg, hinnatõus, epideemiad ja massiline rahvastiku vähenemine.

Ulatuslikud süstemaatilised nõiajahid algasid 1430. aastatel ja neid edendas hiljem samal sajandil Elsassi dominiiklaste munk ja paavsti inkvisiitor Heinrich Kramer. Krameri õhutusel andis paavst Innocentius VIII välja entsüklika, mis sätestas ilmamuutvate nõidade tagakiusamise ja hävitamise selle paavsti edikti kaudu. Inkvisitsiooni halvimad kuritarvitused ja hilisemad süsteemsed nõiajahid said osaliselt voli just selle dekreedi tõttu.

See jahedamate temperatuuride ja ebaõnnestunud saagi esialgne periood jätkus 16. sajandi esimesel paaril aastakümnel, mil kerge soojenemisega kaasnes saagi paranemine. Ilmselgelt oli ilmamuutvate nõidade vastane pogromm olnud edukas!

Hiliskeskaja inimeste jaoks kahjuks andis umbes 40 aastat kestnud kerge soojenemine teed tõsisemale jahenemisele.

1560. aasta suvi tõi kaasa külma ja niiskuse taastumise, mis viis saagi järsu languseni, saagi ikalduseni ning imikute suremuse ja epideemiate sagenemiseni. Pidage meeles, et see oli põllumajanduslik elatuspõllundus, mis sõltus ellujäämiseks peaaegu täielikult aastasest saagist. Üks halb saak oli talutav, kuid järjestikused ebaõnnestumised põhjustasid kohutavaid tagajärgi ja tõepoolest, need põhjustasidki kohutavaid tagajärgi.

Loomulikult omistati rahva õnnetuste põhjustajatele ilmamuutvaid nõidu, kes olid vallandanud surmatoova ilma, enamasti külma, vihma, pakase ja laastavate rahehoogude näol. Nõidade kohta väideti kohutavaid julmusi, sealhulgas Frangi nõidade kohta, kes „tunnistasid“ õhus lendamist, et levitada laste rasvast valmistatud salvi surmava pakase tekitamiseks.

15.–17. sajandini põletati üle Euroopa mandri tõenäoliselt kümneid tuhandeid väidetavaid nõidu, kellest paljud elasid ilma abikaasata ühiskonna äärealadel.

Kõige hullemad nõiajahid toimusid kibeda külma ajal aastatel 1560–1680. Tapmishullus kulmineerus 63 nõia tapmisega Saksamaal Wiesensteigi territooriumil ainuüksi aastal 1563. Üle Euroopa nõidade arv aga jätkuvalt kasvas ja saavutas haripunkti 17. sajandi keskel, mil hukati üle 500 nõia aastas. Enamik neist põletati tuleriidal, teised poodi üles.

Nõiajahi ja -tapmiste lõpp on tihedalt seotud meie praeguse soojenemistrendi algusega 17. sajandi lõpus. See soojenemistrend algas enam kui 300 aastat tagasi ja jätkub katkendlikult tänaseni.

Gregory Wrightstone

Allikas: CO2 Coalition