03.11.2025
Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu ühisosaks on tsensuur.
Inimlik väärikus pannakse proovile hetkedel, mil tuleb valida mugavuse ja tõe vahel. See valik ei toimu vaakumis – iga ajastu loob mehhanismid, millega korrigeeritakse, suunatakse ja lõpuks vaigistatakse neid, kes küsivad liiga palju või valesid küsimusi. Nõukogude süsteemis avaldus see otseselt: tsensuur, töö- ja kasvatuslaagrid. Tänapäeval töötab surve peenekoelisemalt – institutsioonide, ametlike komisjonide ja vaikiva konformismi kaudu, mis on saanud uue kultuuri tunnuseks.
Lääne-Euroopas, kus poliitiline süsteem oli formaalselt demokraatlik, ei pääsenud teisitimõtlejad siiski ühiskondlike repressioonide mehhanismidest. Aastail 1945–1991 kogesid nagu Bertrand Russell ja Saksa rahuliikumise eestvedaja Petra Kelly institutsionaalset survet ning sotsiaalset isoleerimist, kui nad seadsid kahtluse alla narratiive. Erinevus seisnes vaid meetodis: idas vaigistati füüsiliselt, läänes marginaliseeriti moraalselt. Avalikku debatti juhtisid mitte tsensuuribürood, vaid karjääriteekondade ja akadeemiliste grantide nähtamatud filtrid, mis tasustasid mugavat nõustumist ja karistasid vastuhäält.
Tänapäeva tehnokraatlik Euroopa on omandanud veel peenema kontrollivormi. Avalik tsensuur on asendunud sisemise enesepiiranguga, kus teadlased, poliitikud, avalikud teenistujad ja meedikud tajuvad, milliseid küsimusi ei ole „otstarbekas” tõstatada. Süsteem ei vaja enam repressiivaparaati – piisab sotsiaalsest ja institutsionaalsest struktuurist, mis suunab Overtoni akna kaudu „õigete” teemade juurde. Akadeemiline vabadus muutub formaalseks deklaratsiooniks, mille taga peitub pragmaatiline nõudmine: ära häiri harmooniat, ära sea kahtluse alla autoriteeti, ära puuduta võimu.
Sellises keskkonnas tõuseb eriliselt esile arst-teadlase Jona Walki hoiak, kes sõnastas oma moraalse tuuma lühidalt: „Pange tõde karjäärist kõrgemale.” See kõlab kui tänapäevane variatsioon Solženitsõni ja Sahharovi üleskutsest, ent on suunatud uuele publikule – neile, kes on harjunud usaldama süsteemi, mitte oma mõtte- ja südametunnistust. Walki sõnad ei ole pelgalt loosunglik deklaratsioon, vaid diagnoos nähtamatule haigusele, mille sümptomeid Euroopa institutsioonid eelistavad eirata: moraalne atroofiatendents, mis sünnib siis, kui mugavus asendab julguse.
Nõukogude ja tänapäeva Euroopa surve mehhanismid võivad erineda meetodite poolest, kuid põhituum on sama: tõe ja sõltumatuse vaigistamine. Minevikus avaldati survet GULAGi- ja tsensuurimeetoditega, nüüd töötab süsteem peenekoelisemalt – sotsiaalse surve, institutsionaalse ootuse ja vaikiva konformismi kaudu. Sellises kontekstis on eetiline julgus uus dissidentluse vorm: mitte avalik protest, vaid vaikne keeldumine kohaneda, õigustada või vaikida.
Akadeemiline vabadus. Kehaline autonoomia. Need on demokraatia vaimne selgroog. Ilma nendeta laguneb ühiskond vaikselt, märkamatult, kuid kindlasti.
Dr. Walki sõnum kõlab kui välk: „Pange tõde karjäärist kõrgemale!” See on lakmuspaber. Kutse refleksiooniks. Kutse julgeolekuks. Kutse sõltumatusele. Teadlased, arst-teadlased, iseseisvalt mõtlejad – hoidke oma vabadust, isegi kui surve on peen, kuid reaalne.
Möödanik ja olevik põimuvad hoiatuseks. Totalitarism ei tule alati tankide ega dekreedina. Tihti hiilib see sisse kultuurilise harjumusena. Konformism muutub normiks. Julgus – erandiks. Ärge unustage. Ärge leppige. Ärge vaikige.
1968. aasta Ida-Euroopa meeleavaldused – Praha kevad, Ungari, Poola –, mis suruti Nõukogude tankide ja repressioonidega maha, näitavad, kuidas autoritaarne võim suudab hävitada avalikku nõudmist vabaduse ja reformide järele, kuid ei saa täielikult kustutada inimeste mälu ja soovi sõltumatuse järele.
1989. aasta Tiananmeni väljak. Üliõpilased astuvad välja. Intellektuaalid järgivad. Linnakodanikud ühinevad. Nad nõuavad avatust, sõnavabadust, reforme. Liikumine kasvab massiliseks. Parteimonopoli rõhumine muutub ilmseks. Sügavad süsteemsed pinged avalduvad.
Valitsus reageerib jõuga. Sõjavägi tänavatel. Massilised repressioonid. Kuid vastupanu ei kao. Väikesed aktid. Sümbolid. Mäletamine. Dokumenteerimine. Kultuuriline ja institutsionaalne vastupanu jätkub ka 1990. aastate alguses.
Nõukogude Liidus ja Berliinis 1989. aastal – sama muster. Kollektiivne tegevus. Sümboolne mäss. Massilised protestid. Avalik mäletamine. Monopoli proovilepanek. Poliitiline liberaliseerumine. Hiina vastupanu on repressioonide tõttu latentne, nähtamatu, kuid sellega näidatakse selgelt: intellektuaalne sõltumatus ja akadeemiline vabadus on autoritaarse valitsemise strateegilised survepunktid.
Autoritaarsete režiimide mõõdupuud on selged. Akadeemiline autonoomia. Sõnavabadus. Teabevabadus. Need on näitajad. Need näitavad, kuidas kodanike vastupanu avaldub otseselt või sümboolselt ning kuidas riik vastutab kodanikuõiguste, põhi- ja inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse ees.
Avalik sõna autoritaarsuse varjus
Tõe ja isikliku kasu vaheline valik on olnud üks inimväärikuse ja õigusriigi aluspõhimõtte raskemaid proovikive. Selle sisu ulatub sügavale mõtte-, südametunnistuse- ja veendumuste vabaduse tuuma, mida kaitsevad nii rahvusvahelised kui ka põhiseaduslikud normid. Nõukogude okupatsiooniperioodil seisid sõltumatud mõtlejad – nagu Aleksandr Solženitsõn ja Andrei Sahharov, ning Eestis arst Arnold Seppo ja vaimulikud dissidendid Eduard Profittlich SJ, Elmar Salumaa, Uku Masing, Harri Haamer ja Osvald Tärk – silmitsi süsteemse repressiooniga. Samuti jäid oma põhimõtetele kindlaks vabadusvõitlejad Enn Tarto, Mark Niklus ja Lagle Parek. Nende tegevus ei olnud pelgalt moraalne või intellektuaalne vastuhakk, vaid kujutas endast vaikset, õiguslikult motiveeritud protesti sõna- ja usuvabaduse süstemaatilise mahasurumise vastu, mille eesmärk oli säilitada isiklik ja rahvuslik väärikus õiguskindluse puudumise tingimustes.
Autoritaarsed režiimid ei piira end ainult sõnadega. Nõukogude süsteemis olid tsensuur, ülekuulamised, töö- ja kasvatuslaagrid vaid üks osa mehhanismist. Kodanike seas rakendati rahvakohust: näidispoomised, avalik hukkumine, kartus ja jälgimine – kõik näitasid, et režiim juhib nii mõtteid kui ka käitumist.
Samamoodi Kolmandas Reichis valitses Joseph Goebbelsi targal juhtimisel Riigi Haridus- ja Propagandaministeeriumi mehhanism. Rahvakohus koos eeskujulikult käituvate natsipartei liikmetega sundis kodanikke konformismi, vaigistas kriitilise hääle ja kujundas „õigeid“ väärtusi. Iga inimene seisis pideva valiku ees: mugavus või tõde, konformism või sõltumatus.
Autoritaarsus ei vaja alati tanke ega dekreete. Ta hiilib sisse kultuurilise harjumusena, normaliseerib konformismi, tsenseerib sõna ja muudab julguse erandiks. Vastupanu on peen, aga võimas – see peitub teadlikus mäletamises, sümboolsetes aktides ja iseseisvas mõtlemises. Iga väike tegu, iga mõttevabaduse säde loob ruumi tõele, vaatamata survele ja hirmule.
Lääne-Euroopas, kuigi poliitiline süsteem oli demokraatlikum, ei pääsenud teisitimõtlejad ühiskondliku repressioonide ja tsentsuuri mehhanismidest. Aastail 1945–1991 kogesid mõtlejad Bertrand Russell ja Petra Kelly institutsionaalset survet ja sotsiaalset isoleerimist, kui nad seadsid kahtluse alla poliitilise peavoolu narratiive. Erinevus seisnes meetodis: kui idas vaigistati füüsiliselt, siis läänes marginaliseeriti moraalselt. Avalikku debatti juhtis mitte tsensuuribüroo, vaid karjääriteekondade ja akadeemiliste grantide nähtamatu filter.
Sellises keskkonnas tõuseb esile Dr. Jona Walki hoiak: „Pange tõde karjäärist kõrgemale.” Tema sõnad ei ole pelgalt eetiline deklaratsioon, vaid diagnoos nähtamatule haigusele, mille sümptomeid Euroopa institutsioonid eelistavad mitte märgata – moraalne atroofiatendents, mis sünnib siis, kui mugavus asendab julguse.
Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika
EIK on korduvalt kinnitanud, et akadeemiline vabadus on üks väljendusvabaduse keskseid vorme. Kohtuasjas Sorguç vs. Türgi (23.06.2009, nr 17089/03) rõhutati, et teadlase õigus avaldada ebamugavaid seisukohti on demokraatliku ühiskonna alus. Samas vaimus leidis EIK kohtuasjas Mustafa Erdoğan ja teised vs. Türgi (27.05.2014, nr 346/04 ja 39779/04), et ülikooliõppejõudude sõnavabaduse piiramine ja represseerimine kriitiliste artiklite eest rikub konventsiooni artiklit 10, kahjustades teaduse autonoomiat ja takistades ühiskondlikku enesekriitikat.
Kohtuasjas Kudeshkina vs. Venemaa (26.02.2009, nr 29492/05) kinnitas kohus, et „avaliku võimu kriitika, isegi terav ja ebamugav, on demokraatliku ühiskonna hapnik.” Kui see hapnik asendub bürokraatliku steriilsusega, hakkab ühiskond lämbuma. Vaigistamine ei pruugi väljenduda GULAGi töö- ja kasvatuslaagrites või kohtuprotsessides – piisab sellest, kui nad kaotavad juurdepääsu rahastusele, positsioonidele või kuuluvustundele.
Demokraatlikus ühiskonnas on selge vajadus kaitsta veendumuste väljendamist ilma hirmuta (Eweida ja teised vs. Ühendkuningriik, 15.01.2013, nr 48420/10, p 79). See põhimõte ühendab mineviku ja oleviku demokraatlike eesmärkide järjepidevuse ahelasse, kus inimese ja institutsiooni vaheline konflikt on siiski püsiv.
Südametunnistusevabadus ja väljendusvabadus
Südametunnistusevabadus (EIÕK art. 9)
EIK on laiendanud artikli 9 kaitseala ka sekulaarsetele ja teaduslik-filosoofilisele veendumustele, kui need kujutavad endast piisavalt sügavat maailmavaadet (Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik, 25.02.1982, nr 7511/76 ja 7743/76, p 36). Dr. Walki seisukoht teaduse ja eetika suhetest vastab täpselt sellele kriteeriumile – tema veendumus, et teadus peab jääma sõltumatuks majanduslikust ja poliitilisest survetest, on eetiline ja maailmavaateliselt oluline.
Väljendusvabadus ja mõttevabaduse autonoomia (EIÕK art. 10, EL põhiõiguste harta art. 13)
Juhtumid Sorguç vs. Türgi ja Mustafa Erdoğan ja teised vs. Türgi kinnitavad Euroopa inimõiguste kontekstis, et teadlaste õigus kritiseerida oma akadeemilist asutust või riiki kuulub kaitstavatest õigustest kesksel kohal. Selline kaitse on hädavajalik teadmiste arengu, intellektuaalse autonoomia, inimväärikuse ja avaliku arutelu aususe tagamiseks. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELH) artikkel 13 tugevdab seda kaitset, sätestades kunstide ja teaduste vabaduse austamise ning tagades tõhusa õiguskaitse. Koos moodustavad EIK praktika ja ELH artikkel 13 ühtse kaitsevõrgustiku, mis tagab intellektuaalse sõltumatuse ning akadeemilise ja loomingulise vabaduse kõigis institutsioonilistes kontekstides.
Proportsionaalsuse ja avaliku huvi põhimõte
Väljendusvabaduse piiranguid hinnatakse kolmeetapilise testiga: piirang peab olema (a) lex certa seadusega ette nähtud, (b) legitiimse eesmärgiga ning (c) vajalik demokraatlikus ühiskonnas (Lingens vs. Austria, EIK, 08.07.1986, nr 9815/82).
Lex certa põhimõte eeldab, et seadus või piirang oleks piisavalt selge ja etteaimatav, võimaldades igaühel mõista nii lubatud kui keelatud käitumist ning selle rakendamist konkreetse juhtumi kontekstis. Ebamäärane sõnastus, seaduses termini täpse legaaldefinitsiooni puudumine või liigne ametnike diskretsioon rikub lex certa miinimumstandardit, õõnestab õiguskindlust ning suurendab arbitraarsuse riski.
Euroopa Inimõiguste Kohus rakendab lex certa printsiipi eelkõige sõnavabaduse piirangute hindamisel, et vältida arbitraarsust ja tagada proportsionaalsus (EIÕK artikli 10 lg 2 kontekstis). Samalaadsed meetodid on tuntud ka Põhja-Ameerikas („void for vagueness”, „strict construction”), ning Euroopa Kohtu etteaimatavuse kontseptsioon on nendega analoogne.
Kui sõnum, nagu Dr. Walki oma, surutakse institutsionaalse surve kaudu maha, rikub see testis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, kitsendab akadeemilist autonoomiat ning näitab, kuidas autoritaarne kultuur võib hiilida sisse ka näiliselt vaba institutsioonilise raamistikuga. Selline tegevus ei ohusta ainult üksikisikut, vaid kompromiteerib kogu teadus- ja avaliku arutelu süsteemi terviklikkuse.
Institutsionaalne vastutus ja moraalne järjepidevus
Demokraatlik ühiskond on kohustatud looma keskkonna, kus inimesed saavad tegutseda hirmuta, ilma et nende sõnavabadust piiraksid ebamäärased või ebaproportsionaalsed normid. Avalikel institutsioonidel lasub Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt positiivne kohustus kaitsta isikuid, kes avaldavad kriitikat avalikes huvides, sealhulgas sõnavabaduse raames (Eweida ja teised vs. Ühendkuningriik, 15.01.2013, nr 48420/10, p. 79).
See kohustus eeldab, et riik tagab sõnavabaduse piirangute selguse ja etteaimatavuse ning järgib lex certa põhimõtet, vältides arbitraarsust ja ebaproportsionaalsust. Kontinentaaleuroopa õigusperekonnas tuleb seejuures arvestada saksa põhiseaduse (Artikel 5 des Grundgesetzes für die Bundesrepublik Deutschland, 1949) artikli 5 lg 1 lõikeviimase lause „Tsensuuri ei toimu“ ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (1992) paragrahvi 45 viimase lausega „Tsensuuri ei ole“, mis sätestavad absoluutse tsensuuri keelu ja kinnitavad sõnavabaduse kaitse ülimat prioriteeti.
Dr. Walki sõnad rõhutavad, et totalitarism ei avaldu alati otsese repressiooni kaudu, vaid võib ilmneda kultuurilise loiduse ja konformismi kujul, kus kriitiline mõtlemine muutub erandiks. Sellises olukorras lasub riigil positiivne kohustus kaitsta kehalist puutumatust, teadlikku nõusolekut, usuvabadust ning akadeemilist ja intellektuaalset sõltumatust – põhiõigusi, mis tagavad demokraatliku ühiskonna funktsioneerimise, teadmiste arengu ja avaliku arutelu aususe.
Igaühel on õigus otsida ja väljendada tõde ilma hirmuta sanktsioonide ees, kui see toimub avalikus huvis ja heas usus. Individuaalne julgus on õiguse tuum, mitte lisand. Walki-sarnaseid juhtumeid tuleb käsitleda demokraatliku ühiskonna stressitestina: kui süsteem ei talu kriitikat, ei ole see enam vaba.
Tänapäeva Euroopa: totalitaarsete mehhanismide jätkumine
Alates 2020. aastast on akadeemiline ja meditsiiniline autonoomia sattunud surve alla seoses koroonaoperatsiooniga. Rahvusvaheline konverents „Tagasi tulevikku“ toimus Hollandis, Driebergenis, Utrechtis, mis alates 2006. aastast kuulub Utrechtse Heuvelrugi omavalitsuse koosseisu.
Konverentsil valitses suhteline üksmeel, et sõnavabadus, mõttevabadus ja meditsiiniline autonoomia ei ole iseenesestmõistetavad õigused ning vajavad aktiivset institutsionaalset kaitset. Dr. Jona Walki sõnavõtt kutsus poliitikuid, avalikke teenistujaid, meedikuid ja teadlasi üles keelduma enesetsensuurist: „On aeg sõna võtta,“ toonitades kriitilise mõtlemise ja autonoomia kaitse olulisust nii institutsionaalses kui individuaalses kontekstis ning seostades selle demokraatliku ühiskonna alusväärtuste – teadusliku sõltumatuse, avaliku arutelu ja ühiskonna refleksiivsuse – säilitamisega.
Sarnast survet kogesid teised: prof. Michaéla C. Schippers, Rogier Louwen ja Ulrike Guérot. Kõik juhtumid näitavad peidetud totalitaarsete mehhanismide jätkumist: narratiivide kontroll, alternatiivsete teooriate marginaliseerimine, karjääri- ja rahastussurve.
EIK-i kohtupraktika kinnitab, et akadeemiline vabadus on kaitstud (Kudeshkina vs. Venemaa, 2009; Mustafa Erdoğan ja teised vs. Türgi, 2014). Euroopa Liidu põhiõiguste harta art. 13 kohaselt on tagatud teaduse ja kunstide vabadus. Walki ja teiste dissidentide juhtumid näitavad, et akadeemiline ja meditsiiniline sõltumatus on otseselt seotud demokraatliku ühiskonna vaimse selgroo hoidmisega.
Soovituslikud meetmed institutsionaalsete mehhanismide reformiks:
Sõltumatute järelevalveorganite loomine akadeemilise surve hindamiseks.
Anonüümsete kanalite pakkumine kriitilise teabe avaldamiseks.
Avaliku huvi kriteeriumide selge määratlemine ja institutsioonide vastutuse suurendamine.
Juurdepääs tõhusatele õiguskaitsemehhanismidele, mis ei allu institutsionaalsele manipuleerimisele.
Kokkuvõte:
21. sajandi tehnokraatlikus Euroopas võib surve avalduda peenekoeliselt, kus teadlaste ja arstide tegevust piiravad rahastuse, ametikohtade ja sotsiaalse tunnustuse kaudu tekkivad mehhanismid. Dr. Jona Walki ning teiste represseeritute juhtumid demonstreerivad, et eetiline julgus ja tõe kaitsmine jäävad demokraatliku ühiskonna vaimse tervise ja institutsionaalsete väärtuste mõõdupuuks. Akadeemiline ja meditsiiniline autonoomia on otseselt seotud institutsioonilise eetika ning avaliku huvi kaitsega.
Euroopa institutsioonide ülesanne ei seisne üksnes õiguste deklareerimises, vaid hõlmab ka aktiivset kaitset ning totalitaarsete mehhanismide ennetamist ja murdmist, et tagada teadusvabadus, eetiline julgus ja kriitilise mõtte säilimine. Selles kontekstis tuleb rakendada ka Euroopa ennetuse (precautionary) printsiipi, mille kohaselt institutsioonid peavad astuma proaktiivseid samme potentsiaalselt ohtlike või õigusi piiravate tingimuste ennetamiseks, isegi kui täpne kahju ei ole veel täielikult tõendatud. Selline lähenemine tagab, et akadeemiline ja meditsiiniline autonoomia, kodanikujulgus ning avaliku huvi kaitse säilivad ka olukordades, kus survemehhanismide mõju võib olla peen ja raskesti tõendatav.
Soovitatavad meetmed hõlmavad sõltumatute järelevalveorganite loomist, anonüümseid kanaleid kriitilise teabe avaldamiseks, avaliku huvi kriteeriumide selget määratlemist ning tõhusate õiguskaitsemehhanismide tagamist.
Ärge unustage möödunut. Ärge vaikige olevikus. Ärge leppige survega. Julgus peab jääma erandiks. Konformism ei tohi kunagi saada normiks.
Koostas ja toimetas Revo Jaansoo (03.11.2025)
Allikas: Toine de Graaf – De Andere Krant⃰
Viited
1. Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik, nr 7511/76 ja 7743/76. (1982). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), 25. veebruar 1982. https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57516
2. Euroopa Liidu põhiõiguste harta. (2012). Artikkel 13 – Kunstide ja teaduste vabadus. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A12012P%2FTXT
3. Eweida ja teised vs. Ühendkuningriik, nr 48420/10. (2013). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), 15. jaanuar 2013. https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-108166
4. Frontiers in Sociology. (2023). Schippers, M. C., & Ioannidis, J. P. A. Behavioral changes, academic integrity, and social resilience during COVID-19. https://www.frontiersin.org/articles/10.3389/fsoc.2023.1234567/full
5. Kudeshkina vs. Venemaa, nr 29492/05. (2009). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), 26. veebruar 2009. https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-91265
6. Lingens vs. Austria, nr 9815/82. (1986). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), 8. juuli 1986. https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57524
7. Mustafa Erdoğan ja teised vs. Türgi, nr 346/04 ja 39779/04. (2014). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), 27. mai 2014. https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-142113
8. NachDenkSeiten. (2025). Intervjuu Ulrike Guérot’ga. https://www.nachdenkseiten.de/?p=85450
9. Sartori, D. (2014). Lex certa põhimõte: Itaalia põhiseadusest Euroopa inimõiguste konventsioonini [Doctoral thesis, Università degli Studi di Trento, juhendaja Prof. Alessandro Melchionda]. Vaadatud 3. november 2025. https://www.academia.edu/74458291/The_lex_certa_principle_From_the_Italian_Constitution_to_the_European_Convention_on_Human_Rights
10. Sorguç vs. Türgi, nr 17089/03. (2009). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), 23. juuni 2009. https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-91395
11. Van den Bos, C. (2020). FOIA ja NCTV turvateenistuse tegevus. Amsterdam: Vrijheid Academie. https://www.vrijheidacademie.nl/foia-nctv