03.11.2025
Martin Helme
Kuningas ongi nüüd täitsa alasti. Kindlates kätes Eesti jutt on olnud tavaline reformierakondlik lausvale, millega on valijaid petetud.
Riigikaitse komisjon tegi raporti meie kaitstusest. Kogu tekst pole veel avalikkusele (ega isegi mitte kõigile Riigikogu liikmetele) kättesaadav, aga osa sisu on siiski ka meedias avaldatud. Hinnang on hävitav.
Loen seda ja tahaks karjuda: EKRE-l oli jälle õigus! Mäletate, kuidas meedia peksis mind ja kogu EKRE-t, kui ma 2022. ja 2023. aastal Ukraina sõja alguses kritiseerisin riigikaitselisi otsuseid ja nende otsuste tegijaid? Ütlesin välja, et meid on tehtud kõige keerulisemas julgeolekuolukorras, mis meie rahvast on alates 1939. aastast ähvardanud kaitsetuks. Meie kaitseväe juhataja ja kaitseministeeriumi otsused relvade ära andmisel ja võimekuste arendamisel on olnud Eesti riigi kaitstust kahjustavad ja eesti inimeste turvalisust vähendavad!
Sellele reageeriti tuima propagandaga. Nagu ikka kuulutati selline eesti inimeste eest seismise jutt putinismiks ja Kremli narratiiviks. Kutsuti mind korrale, et ei tohi oma jutuga solvata meie tublisid sõdureid, kelle ellujäämisvõimalusi meie tublid kõrgemad kaitseväe juhid oma tublide otsustega küll tublilt vähendanud olid.
Nüüd ütleb riigikogu raport, et kui meil peaks sõda puhkema, siis me kaotaks. Ja kaotaks mitte objektiivsetel või meist sõltumatutel põhjustel, vaid kaotaks meie enda riigikaitseliste otsuste tõttu. Otsuste tõttu, mida tehti Taavi Rõivase või Kaja Kallase valitsuse ajal. Mida tehti Kristen Michali valitsuse ajal. Mida tehti Martin Heremi juhtimisel. Need on inimesed, kes mitte ei ole teinud Eestit paremini kaitstumaks, kui kunagi varem, vaid kaitsetumaks, kui kunagi varem. Aga öelda ei tohi midagi, kriitika halbade otsuste ja valede valikute osas kvalifitseerub Eestis automaatselt Putini jutupunktina.
Et oleks arusaadav, millest jutt käib.
Raport ütleb, et: “praegused mõõdikud keskenduvad peamiselt rahale, varustusele ja personali arvule, kuid kõrvale on jäänud valmisolek, reageerimiskiirus ja lahinguvõime sisuline hindamine.”
See on see, mida meie kogu aeg taome: et meid ei huvita riigikaitsekulude protsent SKP-st, vaja on rääkida tegelikest võimekustest.
Või: “töögrupi hinnangul pole kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne kooskõlas NATO nõuetega ega paku poliitikutele tõenduspõhiseid otsustusvõimalusi.”
Assamait. Mitte ainult ei ole sellega vastu taevast lastud loosung “meie olemegi NATO!” vaid see jutt kinnitab üle, et kaitseväe juhataja on käinud poliitikutele rääkimas muinas- ja luiskelugusid, jaganud katteta lubadusi ja luninud raha, mida pole osatud mõistlikult kasutada. Ja pange tähele! Reformikatest võimupoliitikud on kogu aeg kaasa mänginud. Sest hoidku taevas, et tuleks mõni hull populist, kes räige retoorikaga lendab laigulises “eksperdile” peale nõudlike küsimustega, et kuhu te raha panete, mis teie tegelikud võimekused on ja miks te keeldute arendamast uusi, kriitiliselt vajalikke võimekusi, nagu näiteks korralik õhukaitse. Selline poliitik kuulutatakse koheselt riigikaitse ja riigikaitsjate vaenajaks, kes ei saa ju oma kiusujuttu ajada muul põhjusel, kui et küllap ta ikka sinna ida poole ihalevalt vaatab. Tülgastav!
Või: “Eelmine kaitseväe juhataja kindral Martin Herem ei saanud aru kaitseväe personalifunktsiooni tähtsusest sõjaajal, mistõttu ta loovutas selle kaitseressursside ametile. Mõlemal endisel kaitseväe juhatajal vedas, et sõda ei alanud nende ametiajal…”
Ma võiks tuua terve portsu avalikke sõnavõtte, kus ma ütlen sama ebadiplomaatiliselt välja: Herem ei saanud aru. Mitte millestki. Ja tulemuseks on, et eesti poisid sõja olukorras surevad mõttetult ja palju.
Või: “Huvide konfliktide vältimiseks ja avaliku usalduse säilitamiseks on vaja kaitseministeeriumi valitsemisala tippametnikele ja kõrgematele ohvitseridele kehtestada piirangud kaitsetööstusettevõtete juhtimises pärast nende ametist lahkumist.”
Meil toimib avalik ja massiline kõrgemate ametnike ja ohvitseride liikumine kaitsetööstuse kõrgepalgalistele kohtadele ja ka vastupidi, tulemuseks lobistide võim ja taevani kerkiv korruptsioonihais. Aga reformierakond taob ikka oma trummi, et “nii palju raha pole kunagi riigikaitsele läinud, kui praegu.” Mhm, see ongi probleem! Koos küsimusega, et mis me siis selle raha eest päriselt saanud oleme?
Kogu lugu võetakse kokku lausega: “Praeguse kaitseministeeriumi valitsemisala funktsioonide jaotusega saab küll kaitsevägi sõtta astuda, kuid pole võimalik sõda võita ehk säilitada sõjaeelne olukord.”
Mnjah, kohe põnevusega ootan, kas nüüd kuulutatakse kõik riigikaitse komisjoni liikmed, kes raportit aitasid valmis teha Kremli käsilasteks ja putinistideks? Või ainult EKRE esindaja komisjonis? Või juhtub väiksemat sorti ime, ja keegi kusagil ka vastutama pannakse selle eest, et riik on sisuliselt kaitsetu?
Martin Helme,
EKRE esimees