Roheaktivistid üritavad suruda rahva 100 aasta tagusesse aega, kus jalgratas oli transpordis tegija

Elame huvitaval ajal. Üheaegselt toimub kaks liikumist: osa maailmast pöördub normaalsuse poole ja teine osa muutub järjest hullemaks. Meie elame paraku selles teises osas.

Vaatame või sedasama uimastavat, pealetikkuvat liikluse takistamise propagandat. “Maailma suurlinnad rajavad kiirkorras rattateid ja need on tohutult populaarsed”– kolm fraasi, kolm propagandavalet. Lisaks sildid nagu “populistid” jne. Kõik juba nõrkemiseni ära trööbatud, servadest narmendavad globalistliku internatsionaali loosungid, aga mingid tüübid arvavad ikka heaks neid uuesti ja uuesti tuututada.

Mis päriselt toimub?

Läänemaailma linnades ÜRITAVAD rohepöörde hullusest nakatunud aktivistid suruda rahva 100 aasta tagusesse aega, kus jalgratas oli transpordi vallas tegija. Sel survel ei ole ei ratsionaalset põhjendust ega inimlikku tulemust. Kes ei usu, üritagu näkku peksvas lumelörtsis jalgrattaga ükskõik millist igapäevast liikumist läbi viia. Kui keegi ütleb, et kliima soojeneb ja lörtsi pole olemas, siis… nojah.

Propaganda ainus eesmärk on inimestelt liikumisvabadus röövida, kuna kurjusest kõverad universumi direktorid on nõnda otsustanud. Inimesel ei tohi nende meelest rohkem vabadust olla kui kariloomal aedikus.

Kas me peaksime seda uskuma või sellele survele järele andma? Absoluutselt mitte.

PS. Kui Pariis on rattavaimustuse teenäitaja, siis võib äkki neilt õppust võtta ka tänaval madratsitel, telkides ja pappkastides elamisega? Ka need paistavad seal tohutult populaarsed olevat.

Karl Olaf Rääk