04.11.2025
Tuulepark
Kliimamuutuste poliitika professor Annela Anger-Kraavi kinnitas hiljuti Vikerraadios sama, mida EKRE poliitikud on pidevalt esile tõstnud ja selle eest poliitilistelt vastastelt kritiseerida saanud. Nimelt tehakse professor Anger-Kraavi sõnul kliimapoliitikat ideoloogiapõhiselt – tekitatakse hüsteeria, et kõik lõpeb, kohe on elu väga halb ja majandus kukub kokku, seejuures puudub sisuline ja rahulik arutelu. Kraavi ütles, et lihtsam on minna Brüsselisse ja öelda, et oleme kõigega nõus, ilma et vaataksime, mida see meile tähendab.
Cambridge’i ja Varssavi Ülikooli professor, Tartu Ülikooli külalisprofessor Annela Anger-Kraavi toimuvad kliimamuutused inimesest olenemata. „Kliimamuutusi käsitletakse ideoloogia põhjal, et nüüd see kõik tuleb, kõik lõpeb, kohe on elu väga halb, kahjud on suured, majandus kukub kokku ning te peate kõik tegema midagi. Kuid puudub dialoog. Kui Eestit vaadata, siis inimeste ja ettevõtete ning seadusandja ja ametnike vahel puudub rahulik dialoog.
Jah, kliimamuutused on päris probleem, aga mida me koos teha saame, et asja rahulikult võtta, selle asemel öeldakse, et kui me kohe tervet riiki tuulikutega ei kata, on kogu majandusel hirmus halb. Kui praegu vaadata, siis ega inimestel ja ettevõtetel majanduslikult tegelikult väga hästi ei lähe. Ning lisame paanika, et paneme igale poole tuulikud. Kõik näevad, kui palju on elektri hind kallimaks läinud, kõik näevad, mis on tagajärg ning sellisel juhul on väga raske inimesele öelda, et nüüd läheb kõik veel kallimaks.
Vaatame ka ettevõtteid, kes peavad oma töökohad ära kaotama, kuna selle poliitikaga need ei sobi – tekib vastuseis. See vastuseis on täiesti loogiline, kui puudub dialoog, puudub arutelu, kus arvestataks eriarvamustega ja kui tehakse kliimapoliitikat ideoloogiapõhiselt.
Lihtsam on minna Brüsselisse, kus enamik kliimamuutuste vähendamise ja nendega kohanemise eesmärke seatakse ja öelda, et me oleme kõigega nõus, ilma, et vaataksime, mida see meie inimestele ja ettevõtetele tähendab. Eriti kui mõtleme sõjale Ukrainas ja Eesti väga suurtele kaitsekulutustele, räägitakse viiest protsendist, kuid on kuulda veel suuremaid numbreid, siis teine viis protsenti sisemajanduse koguproduktist oleks vaja panna kliimamuutuste vastasele võitlusele.
See ei ole odav, need on väga suured struktuursed muutused, just nimelt majanduse struktuursed muutused. Kliimapoliitika ei ole mitte midagi muud kui majanduspoliitika.“
Hiljuti rääkis kaitseväe juhataja Andrus Merilo, et Eestis kütetakse liigselt sõjahüsteeriat. “Praegu tundub mulle, et see sõjahüsteeria teeb meile tõsist karuteenet. Inimene on paraku selline, et ta kardab asja, mida ta ei tea ja sattub kergelt paanikasse. Aga kui inimene on valmistunud mingiks sündmuseks, siis käitub ta märksa adekvaatsemalt,” rääkis ta ajakirjale Sõdur. Riigikantselei palkas hiljuti käsunduslepinguga neljaks kuuks tehnoloogiaajakirjaniku Henrik Roonemaa inimeste sõjahirmu vähendama. Kas sellist ametimeest on vaja ka kliimahüsteeria rahustamiseks?