Heameel on Martin Helme sõnade kinnituseks tõdeda, et hoolimata valimisteenistuse pingutustest vähendada EKRE-le antud häälte osakaalu, on tulemus kujunemas siiski vastupidiseks. Järjekindlalt on suurenenud nende inimeste ja kohalikke poliitikute hulk, kes enam ei usu liberaalide lubadusi helgest tulevikust koos nendega. Järjest rohkem on koalitsioone, kus KOV arengu teemal hakkab kaasa rääkima ka EKRE.
Nii saab see olema ka Viljandi vallas. Hoolimata tagasihoidlikumast mandaatide arvust, kui oli eelmiste valimiste aegu, on EKRE siiski kätte võidelnud võimaluse asuda võimu juurde. Seetõttu on vald liikumas suunas, kus esikohale seatakse kohalikud inimesed, mitte aga enam tuugeniinvestorite kasum.
Liberaalsed jõud ei ole aga siiski jätnud jonni ning üritavad ikka veel püsti hoida oma kõikuvat torni.
Näiteks ilmus 30.oktoobri ajaleht Sakalas Reformierakonna esinumbri appihüüd “Kas oleme loobunud majanduskasvust?”. Artikli läbivaks jooneks oli, et inimesed on justkui ise süüdi oma kehvas elujärjes, sest majanduskasv saabuvat neile ainult koos tuugeniparkidega.
Täpsemalt lugedes oli selles artiklis aga mitmed asjaolud segamini aetud ning see ei juhtunud kogemata. Lähtutud oli kindlast eesmärgist, milleks oli rumalale rahvale selgeks teha, kui hea on ikka oma elukeskkonna ohverdamine raha eest.
Reformierakonnal on järjest keerulisem mõista, et aina enam Eesti inimesi on iseseisvalt mõtlema hakanud. Enam ei ole nii lihtne leida neid, kes usuvad, et mida suuremad on maksud, seda rohkem raha inimestele kätte jääb. Või, et ikka veel oleme me teel viie rikkama riigi hulka Euroopas. Järjest vähemaks jääb neid, kellele targad valitsejad saavad selgeks teha, mis on nendele tegelikult hea.
Kohalike omavalitsuste funktsioneerimise peamine eesmärk on oma elanike eest seismine. Kui kohalik elanikkond tuugeniparke ei soovi, siis ei ole ka omavalitsusel mingit kohustust selle teemaga hambad ristis edasi tegeleda, kuigi seadus seda justkui käsib. Omavalitsuse kohustus sellises olukorras on lihtsalt keskenduda võimalustele, kuidas probleem viisakalt ära lõpetada.
Paralleelselt tuleks ka riigi tasemel hakata mõtlema sellele, kuidas muuta seadusi, mis “käsivad” elanike arvamusest üle sõita, või siis loodust ning majanduskeskkonda kahjustada. Kui puudulike seaduste ja ka valitsuse valede otsuste tõttu satub järjest keerulisemasse olukorda riik, siis hakkab see õige varsti mõjutama samas suunas ka omavalitsusi.
Eesti tänase majanduslanguse põhjus ei ole mitte tuugeniinvesteeringute aeglane edasiliikumine, nagu väidab reformierakondlane, vaid hoopis ühiskonnale kampaanialaadsete viisaastakuprojektide vägivaldne pealesurumine. Lisaks tuugeniparkidele on ju selliseks näiteks ka RailBaltic. Taolised, vabaturumajanduse põhimõtteid eiravad suurprojektid vajavad meeletus koguses raha. Vahendeid, mida eales ei leita turgudelt tavapärase nõudluse-pakkumise olukorras, sest sellised investeeringud ei saa kunagi olema kasumlikud ega ennast ära tasuvad.
Seega selle raha leidmiseks on tarvis sunnimeetodeid ja nendeks meetoditeks on olnud viimaste aastate maksutõusud. Selliste sammudega on küll suudetud elus hoida nimetatud suurprojektid, kuid kõrvalmõjuks on see, et seesama raha on jällegi eemaldatud majandusest tavapärase nõudluse tekitamiseks. Ehk siis majanduskasvu tagamiseks.
Pehmelt öeldes on naeruväärne ka tuugenite toetajate seisukoht justkui kaasneks inimestele tuugenite püstitamisega majandusliku kasu. Seda siis talumistasu näol. Kas talumise tasu, kui selline saab üldse olla mingi kasu? Juba see sõna iseenesest peidab tuugenite tegelikku olemust. Inimestel tuleb neid hakata taluma. Kusjuures selle talumise ebamugavusest saavad aru isegi investorid, sest on valmis selle kompenseerimisesk ära andma omaenda raha.
Või üleüldse milline summa saab olla piisav, et oma elukohas taluda pidevalt mingit häirivat asjaolu?
Kui tuugenid on aga kord juba püstitatud ning investorile tuleb mõte, et enam ei ole kasulik seda talumist kompenseerida, mis siis saab? Või, kui inimesed ise avastavad, et see kompensatsioon ei kata siiski tekkinud ebamugavust? Kas on siis võimalik need tuugenid lihtsalt ära viia? Ei ole. Nendega tuleb edaspidi lihtsalt koos elada ja kannatada.
Võibolla aga ongi Reformierakonna tänane plaan viia esmalt inimesed suurte maksude ja majanduslangusega niivõrd raskesse olukorda, et minimaalnegi lisasissetulek on justkui päästev õlekõrs. Kui sul on ikka tuba kütmata ning kõht tühi, siis oled valmis taluma igasugust ebamugavust oma elukohas, et natukenegi oma füsiloogilisi probleeme leevendada.
Õigustus tuugenite läbisurumiseks on seega justkui rahaline kasum ja majanduskasv. Küll peaksid saama tulu kohalikud ettevõtted tuugenite ehitamisest, inimesed talumistasu ning kohalik omavalitsus lihtsalt raha riigieelarvest. Kust aga kõik see raha tulema peaks? See ei saa tulla odavalt toodetud elektri müügist, sest tuugenielekter ei ole odav. Tegelikult on see raha, mida inimestele lubatakse nende endi raha, mis on neilt läbi kõikvõimalike maksutõusude kord juba ära võetud ning võetakse jätkuvalt edaspidigi.
Kui RE-l oleks natukene oidu need mõttetud suurprojektid ära jätta, siis majandus kasvaks juba praegu ja ka meie inimesed ning ettevõtted oleksid juba praegu palju rikkamad. Ja seda ilma tuugenite püstitamisest saadava näilise kasuta.
Õnneks aga Reformierakond seda ei mõista ning kaevab omale hauda edasi.
Urmet Elmaste,
EKRE Viljandi esinumber