Läti seimi otsus lahkuda Istanbuli konventsioonist on vallandanud Eestiski ühiskondliku debati, kus ühel pool on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ning teisel pool põhimõtteliselt kõik teised. Debati köetust näitab seegi, et Eesti peaminister on võtnud kritiseerida Läti parlamendis langetatud otsust. Neljapäeva õhtul kogunes grupp lätlasi omakorda Tallinna Vabaduse väljakule nende koduriigi otsuse konventsioonist väljumise vastu protesteerima. Päris huvitav iseenesest protesteerida teises riigis enda riigi sisepoliitilisel teemal.
Veelgi tulisem debatt toimus aastatel 2016/17, mil Istanbuli konventsiooniga liitumine oli päevakorras. Martin Helme kirjutas toona ühes artiklis, et Istanbuli konventsioon on poos – räägitakse küll naiste ja naiste õiguste kaitsmisest, tegelikult on aga asendustegevus keerulises olukorras olevate naiste reaalsele abistamisele.
Ja mis see konventsioon siis muud on olnud kui poos.
Võtame või selle sama Rootsi, kus samuti kehtib Istanbuli konventsioon. Rootsis on vägistamiste arv juba väga pikka aega aina kasvanud ja kasvanud. Nüüd tuuakse meie digi- ja justiitsminister Liisa-Ly Pakosta eestvedamisel sealsed seksuaalkurjategijad Tartu vanglasse, sest oma vanglates neid enam ära ei mahuta!
Ei ole aidanud konventsiooni kuulumine ka Eesti naisi.
Meil on naiste varjupaikade ja tugikeskuste olukord endiselt väga raske just alarahastatuse tõttu. Sel samal aastal, kui iga endast lugupidav poliitik ja arvaja tagus vastu rinda, kuidas Istanbuli konventsiooniga tuleb tingimata liituda kaitsmaks naisi, oli sotsiaalkaitseministriks tänane välisminister Margus Tsahkna, kes tõi 2017. aastal parlamenti seaduseelnõu, millega järgmiseks, 2018. aastaks vähendati tugikeskuste teenuste osutamiseks planeeritud summat riigi eelarvest 100 000 euro võrra 620 000-le eurole. 2017. aastal sulges kaheksa naiste tugikeskust uksed.
Abivajajaid naisi pole aga vähemaks jäänud. Aastal 2022 koges paarisuhtevägivalda 41% naistest. Naiste seas, kellel on tervisest tingitud igapäevategevuse piiratus oli see protsent koguni 9,7. Erivajadustega naistel on veelgi keerulisem abi saada ja tugikeskusteni jõuda.
Meil on naiste kaitseks vastuvõetud kõikvõimalikke strateegiad, määruseid, direktiive, konventsioone, loodud ennetavaid projekte jne, olukord on aga endiselt halb.
Seega tekibki küsimus, kas oleme läinud kergema vastupanu teed – leppinud pooside võtmisega?
Kui palju me oleme lugenud meedia vahendusel õõvastavaid lugusid, kus naised pekstakse laste silme all vaeseomaks, peksja saab aga karistuse tingimisi…
Kannatavate naiste kõrval kasvavad lapsed maast madalast üles vägivaldses keskkonnas ning mis eriti murelikuks teeb, on laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude kasv aastast aastasse. Nendelgi puhkudel on määratud karistused lihtsalt naeruväärsed.
Kui me päriselt tahame olukorda muuta, tuleb alustada vägivallatsejate karistamisega ja reaalse vangi saatmisega. Nagu me teame, meie vanglates ruumi on.
Samuti ei lõppe naistevastane vägivald enne, kui me ei vähenda naiste vaesust.
6. novembril avaldas Statistikaamet andmed, et Eestis on aastaga kasvanud absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal ja seda 8000 inimese võrra! See statistika on nii masendav ja nii kurb, et samal päeval Riigikogus toimunud majandusminister Keldo ulja etteaste peale Eesti majanduse päästmisest, kus minister hõikas lahendusena välja: rohkem enesekindlust, rohkem positiivset mõtlemist, rohkem võitjamentaliteeti, tahaks karjuda, kas me elame samas riigis!
Üks kõige suuremaid tegureid, mistõttu naistest saavad lähisuhetes vägivalla ohvrid, on vaesus. Vaesus, väike või suisa olematu sissetulek on ka see, mille tõttu ollakse sunnitud vägivaldse partneri juurde jääma, sest mitte kuhugi mujale pole minna. Enamik vägivallaohvreid pöördub varjupaigastki selle sama vägivallatseja juurde tagasi, sest tema juures on ainus „kodu“.
Samas statistikaameti analüüsis on välja toodud, et 346 euroga kuus peab ära elama 44 400 inimest. Kahekordistunud on absoluutses vaesuses elavate laste hulk! Kahekordistunud! Raskenenud on üksikvanemate toimetulek, kellest suurema osa moodustavad ju üksikemad.
Ära on märgitud ka, et toimetulekut on halvendanud peretoetuste märkimisväärne kärpimine.
Ehk siis meie valitsuse majandus- ja rahanduspoliitilised otsused on otseselt tõuganud väga paljud naised vaesusesse ja selle kaudu otseselt suurendanud ka riski, et satutakse ja ollakse sunnitud jääma vägavaldse partneri küüsi.
Mida teeb aga meie valitsuse juht, Eesti peaminister?! Tavapärast – võtab poose ja seda juba riikide üleselt. Loeb õhinaga ette, et Istanbuli konventsiooni eesmärk on kaitsta naisi kõigi vägivalla vormide eest, ennetada naistevastast vägivalda ja aidata kaasa naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimisele. Rõhutades: „See on väga põhimõtteline väärtus – naiste põhiõigused ja väärikus.“
Naiste turvalisus, põhiõigused ja väärikus on tagatud, kui nende vastu käe tõstnud jõhkardid on trellide taga ning naised aidatakse välja vaesusest.
Mõlema puhul on vaja riigil otsustavalt tegutseda.
Peaministrile ja valitsusele, kellele küll korda ei lähe, et meil elab rohkem inimesi absoluutses vaesuses kui terves Pärnu linnas on elanikke, et siin ei aita, kui liitume järgmiseks vaesuse vastase konventsiooniga.
Eeva Helme
EKRE Lääneranna osakonna aseesimees, erakonna volikogu liige