Esmaspäeval jätkus Riigikogus algatuse, mis lõpetanuks vähemalt ajutiselt e-valimised, arutelu. Võimuliit kukutas eelnõu läbi, EKRE poolt võttis sõna fraktsiooni esimees Martin Helme.
Martin Helme: “Ma sissejuhatuseks esitaks retoorilise küsimuse, et mida teha, kui meil on valimisteenistuse juhataja, kes tuimalt valetab. Valetab avalikkusele, valetab Riigikogu komisjonile, valetab, et korduslugemisel ei tekkinud mingeid tõrkeid, ei juhtunud mitte midagi halba, kõik sai kinnitatud. Puhas vale! Kristallselge vale! Aga näe, osa inimesi usub teadust, usub Veerpalu, usub valimisteenistuse juhti!
Ja mida teha olukorras, kus valimiste läbiviija ehk valimiste korraldaja ise tegelebki – vähemalt nii meie kahtlustame – valimiste võltsimisega? Mida teha sellise valimisteenistusega? Mida teha, kui valimisteenistuse ehk valimiste läbiviija järelevalve organi ehk valimiskomisjoni näol on tegemist organiga, mis teeb katet valimiste võltsimisele? Ja Riigikohus omakorda teeb katet valimiskomisjonile.
Vaadake, need ei ole niisugused retoorilised küsimused. Kui see tõepoolest nii on, siis on meil tegemist riigipöördega. Siis meil valimiste korraldaja korraldab riigipööret, valimiste korraldaja järelevalve organ ja Riigikohus teevad poliitilist katet riigipöördele. See on see usalduse küsimus! See usalduse küsimus ei ole abstraktne, see on küsimus sellest, kas need organid, kes meil on valitud – eelmine Riigikogu valimine, nüüd kohaliku omavalitsuse valimised – on organid, millel tegelikult on õigus üldse midagi otsustada või valitseda. Ja kuni kontrollida ei saa e-valimisi, senikaua ei ole ümber lükatud kahtlust, et valimisi on massiliselt võltsitud.
Ja mida me oleme saanud teada neil valimistel nüüd? Riigikogu valimistel olid omad vaidlused, omad n-ö asjad, mis välja tulid, mis sügavalt kummutasid erinevaid müüte ja tekitasid inimestes kahtlusi, kõhklusi ja umbusku valimissüsteemi vastu. Nüüd on uued asjad välja tulnud.
Riigikohus ei võtnud midagi ette, aga oma otsuses kinnitas, et jah, koodi avaldamisel rikuti seadust, oleks pidanud varem avaldama. See, et seda ei avaldatud nii, nagu seadus ette nägi, oli seaduserikkumine ja takistas valimiste vaatlemist. Takistas valimiste vaatlemist! Ehk see väide, mis meil on, et mis te nüüd jaurate, e-valimised on vaadeldavad, ei vasta tõele.
Isegi Riigikohus, kes üldiselt teeb katet e-valimistele, ütleb, et ei saanud vaadelda, nagu pidi. Riigikohus ütles ka seda, et võtmete valmistamisel rikuti kehtivat korda. Ei valmistatud võtmeid kehtiva korra järgi! Tõsi, ta sinna otsa ütles, et aga sellest polnud midagi. Aga kehtivat turvakorda rikuti.
Nüüd tuleme tagasi selle valetava valimisteenistuse juhi juurde. Valimisteenistus ütleb, et OSCE vaatlusmissioon ei ütle, et e-valimised on kuidagi võltsitavad või midagi taolist, vaid ütleb, et kõik on hästi. Ei ütle! Vastupidi, OSCE ütleb, et tuleb teha üle 20 muudatuse, et saaks üldse väita, et e-valimised on turvalised ja vaadeldavad. Selle jaoks, et seda saaks väita, tuleb teha 20 muudatust, peaaegu 27 – paar tükki on sellised, et võib-olla on, võib-olla ei ole.
Nüüd, mitte ühtegi OSCE antud soovitust, mille nad on teinud juba varasematel valimistel, nii 2023. aastal kui ka 2021. aastal, kui nüüd uuesti 2025. aastal oma missiooniga, ei ole ellu viidud. Ei ole ellu viidud! Kuigi seesama Koitmäe ütles, et jaa, lugesime OSCE raporti läbi ja seal on soovitused, mis teevad turvalisust paremaks, vaatlemist paremaks. Ja jaa, kui need asjad ära teha, siis on asi palju parem! Aga neid asju mitte ühtegi ära tehtud ei ole.
Valimistel toimub e-valimiste korduslugemine. See on valimisteenistuse enda välja valitud audiitorfirma, mis on seotud Riigi Infosüsteemi Ametiga, mis on omakorda see asutus, mis meile seda tehnilist lahendust valimisteenistusele pakub. Kõik on üks väike kamp, ringkäendusega väike kamp. Ise valivad välja, teevad sihitud kutse riigihankesse, et leiaks endale audiitori, ja saavad selle kätte.
Aga isegi see enda käe järgi välja valitud audiitorfirma ütleb korduslugemisel, et e-valimiste tulemuste terviklikkust ei saa kinnitada. Suurelt seina peal kirjas! Valimisteenistus ütleb selle peale, et probleeme polnud. Probleeme polnud, kõik on hästi! Mida nendega ette võtta? Kust otsast sa üldse seda kakukest hakkad veeretama? No ei olegi nagu kuskilt otsast kinni võta.
Aga mida me saame öelda kogu selle info põhjal, mis on 2021. aasta kohalike valimiste, 2023. aasta Riigikogu valimiste ja nüüd 2025. aasta kohalike valimiste pealt e-valimiste teemal avalikkuse ette tõusnud? Kõik, kes on tahtnud näha, kellel silmad üldse peas on, on saanud näha. Esiteks, täiesti võimatu on rääkida sirge näoga sellest, et e-valimised on vaadeldavad. No ei ole vaadeldavad! Sa ei saa vaadelda programmi, sa ei saa vaadelda tarkvara ega riistvara. Meile näidatakse ühte kasti, mis seisab valimisteenistuses laua peal. Me ei saa kontrollida, mis juhtmed sinna lähevad, mis ühendused seal on, missugused programmid seal peal on, kas on pahavarast puhtaks tehtud, kas on ühendused, mis on turvalised. Me ei saa seda kontrollida. Riistvara me kontrollida ei saa, sellepärast et riistvara on nii peen masinvärk, et seda ei tohi keegi teine puudutada, sest muidu võib juhtuda, et keegi saab sinna ligi. No vot nii, vaadelda ei saa.
Tarkvara ka vaadelda ei saa. Tarkvara ühte osa valimiste koodist on võimalik vaadelda, aga pole võimalik vaadelda, kas see on seesama tarkvara, mis on auditeeritud, ja kas sedasama auditeeritud tarkvara ka päriselt häälte kokkulugemisel kasutatakse. Seda me kontrollida ei saa. Vaadelda saad seda, mida sulle näidatakse, ühte väikest ilusat roosat pakikest. Ja kas see pakikene on seotud kogu selle valimiste hääletamise tulemuse kokkulugemisega, seda me vaadelda ei saa. See on fakt. Selle vastu ei saa vaielda mitte keegi, seda on isegi põhimõtteliselt oma erinevates otsustes kinnitanud meile üle ka Riigikohus.
Teiseks, mida me saame täna öelda: kõik need jutud sellest, kuidas elektroonilised hääled on turvalisemad kui paberhääled, sest vaadake, mõni maainimene kirjutab väriseva käega sinna numbri ja ei saagi aru, kas see on üks või on see seitse, aga näe, elektrooniline, ütleme, binaarse koodiga kirjutatud hääl on raudkindel, seal ei ole eksimisvõimalust.
Tuleb välja, et on küll eksimisvõimalus! Loeti hääli kokku, korraga oli üks hääl kehtiv ja seesama hääl kehtetu. Seesama audiitori tarkvara ütleb, et ei saa kinnitada tulemuste terviklikkust. Ehk siis see matemaatiline programm, mis peaks meile ütlema, et valimistulemus on vot selline ja et see valimistulemus on täpne, ütleb, et ei, ma ei saa seda kinnitada.
Kullakesed, need ei ole valimised. See on farss! Ka Ida-Saksamaal ja Nõukogude Liidus toimusid nii-öelda valimised. Kõigile anti konservananassi ja apelsine, et käige valimas. Need ei olnud tegelikult valimised. Demokraatlik valimisprotseduur on midagi hoopis muud ja vaat seda meil ei ole.”