Esmaspäeval oli Riigikogu päevakorras EKRE arupärimine valitsuse lubaduste kohta lüüa vajadusel kaasa Ukraina konfliktis, seda mõtet aga pidas EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme pärast peaminister Kristen Michali vastuseid peetud kõnes vastuvõetamatuks.
Martin Helme: “Mind kohe kraabib see, kui mängitakse lolli. Olen enne ka öelnud, et kui sa kogu aeg lolli mängid, siis võib lõpuks niisugune mulje jääda, et oledki loll. Me küsime lihtsaid, arusaadavaid küsimusi, mis on kantud sügavast murest Eesti julgeoleku pärast. Ja siin tuleb kohe alguses ilusti ära rõhutada, et meil on põhimõtteline erinev arusaamine sellest, kas Eesti peaks osalema sõjaliselt Ukraina sõjas ise oma sõduritega, oma nahaga. EKRE seisukoht on, kordan täiesti üheselt üle: ei, Eesti ei peaks mitte mingil juhul viima oma sõdureid Ukrainasse, viima oma poisse Ukrainasse. Mitte mingil juhul! See ei ole meie sõda selles võtmes.
Kas see tähendab, et meie ei toeta Ukrainat? Loomulikult ei tähenda see seda. Me toetame Ukrainat rohkem ja eeskujulikumalt kui peaaegu ükski teine riik maailmas. Toetame rahaliselt, toetame relvade ja laskemoonaga, toetame immigratsiooni läbi nendele kümnetele tuhandetele ukrainlastele Eestis elupaika pakkudes, kõikvõimalikul moel, rahvusvahelisel areenil diplomaatiliselt toetame.
Me peame ka alati saama arutada, kas see toetus Eesti inimeste arvel on alati õigustatud või mitte. Kui meil ikkagi riigieelarve on nii lõhki aetud, et kümneid maksutõuse on vaja teha, siis minu meelest on täiesti põhjendatud küsida, kas me oleme hoogu läinud äkki. Kas Reformierakond on äkki valesti hinnanud Eesti inimeste valmisolekut ja suutlikkust hoida meist 40 korda suuremat riiki üleval? Peaks olema võimalik sel teemal arutada.
Aga siin ei olegi midagi arutada. Meie siin ütleme täiesti selgelt, et Eesti sõdurid ei peaks minema mitte mingil juhul Ukrainasse. Punkt. Seda lubada, selle mõttega mängida, seda arutada – meie ei arva, et see on õige või hea mõte. Aga see, tundub, ei jõua kohale. Meile räägitakse läbisegi sellest, et me toetame, meile räägitakse sellest, et me oleme mingis tahtekoalitsioonis. Tahtekoalitsioon ei tähenda ju mitte midagi. Euroopa Liit käib ülemkogudel koos iga paari kuu tagant, et arutada, kes mida kui palju Ukrainasse saadab, tuleb ruumist välja ja ei lepi mitte midagi kokku. Raha ei leita, relvi ei leita – midagi ei leita. Lihtsalt arutatakse, kuidas ja mida ja kes süüdi on. See tahtekoalitsioon on ju propaganda. Aga jätame selle ka kõik kõrvale.
Meil on vaja selgeks teha üks lihtne asi. Kui me otsustame ise – Eesti valitsus mängib selle ideega või annab välja mingeid signaale, et jaa, me oleme valmis, me lausa innukalt oleme valmis – sõjaliselt liituda sõjaga Ukrainas, et aidata ukrainlastel venelastega sõdida, siis me otsustame ise astuda sõtta Venemaaga. Nüüd, Eesti ei ole praegu sõjas Venemaaga ja loodetavasti mitte kunagi ei satu sõtta Venemaaga, aga päris kindlasti mitte ei tohiks ise alustada sõda Venemaaga, sest see tähendab Eesti rahvale ja riigile hävingut.
Unustame ära need deliirsed röögatused sellest, kuidas me hävitame nad nende enda territooriumil ja kuidas me surume nad põlvili ja ma ei tea, mis kõik veel. No see on selline psühholoogiline nihestumine ja alaväärsuskompleks komplektis mingisuguste ettekujutustega, deliirsete ettekujutustega, millel ei ole reaalsusega mingit pistmist, mis on üdini vastutustundetu oma rahva suhtes. Me ei suru kedagi põlvili. Peale Eesti rahva ei ole tänane valitsus kedagi suutnud põlvili suruda vaesuses ega hakka ka ja ei pea ka unistama sellest. Me ei pea unistama teiste riikide põlvili surumisest, tükeldamisest ja millest kõigest veel.
Tegeleks oma riigiga! Tegeleks oma riigis turvalisuse ja jõukuse edendamisega ja enda kaitsmisega nii palju, et meievastane rünnak oleks ründajale võimalikult palju kahju tekitav, nii et seda ei hakataks arutama. Aga nagu me eelmises punktis teada saime, me ei ole võimelised isegi mingit droonivõimekust tekitama, kui varsti neli aastat sõda täis saab. Kogu selle aja jooksul on Reformierakond valitsuses olnud. Õhuruumi me ei kontrolli, me isegi ei näe, mis seal toimub, aga muudkui läheme teisi riike põlvili suruma ja muudkui saadame oma sõdureid kuhugi, ma ei tea, Ukraina väljadele. No ei! Ei-ei-ei! Aga kui valitsuselt selle kohta küsid, siis hakatakse lolli mängima. Valitsus loomulikult tuleb ja küsib Riigikogult enne luba, aga juba tegelikult kõigile on lubadused välja jagatud. Niipidi see asi käia ei saa! See on ohtlik Eestile, mida tehakse.”