Teisipäeval oli Riigikogus Isamaa algatuse ehk “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon” eelnõu esimene lugemine. EKRE nimel kõnelnud Mart Helme leidis, et Venemaa mõju vähendamiseks on kogu aeg võimalusi olnud, aga peale EKRE pole keegi seda tõsiselt võtnud.
Mart Helme: “Eelnev kõneleja (Valdo Randpere – toim.) muidugi tegi meile show’d. Väga tore, show käib poliitika juurde, nagu me aru saame. Ma ei tea, kas selle show’ oli talle ette valmistanud tehisintellekt või oli see tema enda vaimusünnitis, aga kohati ajas naerma. Aitäh!
Aga tulen nüüd konkreetselt teema juurde. Jaa, EKRE tegi ettepaneku kontrolljoon sulgeda kohe, kui puhkes täiemahuline sõda. Ma ei ütle praegu peast kuupäeva, aga üsna alguses. Loomulikult lükati see tagasi. Tol korral oli valitsuses ka Isamaa, kes ei toetanud meie ettepanekut. Ja kui ta ütles, et ei olnud kollektiivset otsust, siis ma tuletan meelde, et on olemas ka niisugune asi nagu kollektiivne vastutus. Nii et te vastutate kollektiivselt selle eest, et tol hetkel, kui ikkagi kired olid väga üleval ja sõna otseses mõttes avalikkus ootas, et me nüüd astuksime selle drastilise sammu ja paneksime selle kontrolljoone kinni, et sealtpoolt ei tuleks diversante ja ma ei tea, keda kõike – immigrante, desertööre –, siis te seda ei toetanud. Ja eks te peate sellega elama. Ja nagu me näeme, elate ka.
See, mis te praegu pakute, on samm õiges suunas, aga see on poolik samm, nii nagu Isamaa puhul ikka. Teie olete sellised pooletera mehed, teie ei taha kunagi lõplikke ja resoluutseid lahendusi, teie tahate alati, et sussa-vussa, kuidagimoodi. Sest tegelikult – täna, palun, teen hommikul uudised lahti ERR-i portaalis: käesoleval aastal on Eestisse saabunud 6500 immigranti, sisuliselt odavtöö tegijat. 6500! Ja lõviosa nendest on Ukrainast, Moldovast ja Usbekistanist.
Vaadake, sõbrad, mitte ainult idapiir – kasutame kontrolljoone kohta praegu seda sõna – ei tule kinni panna, vaid ka meie lõunapiiril ja meie põhjapiiril on vaja kontroll sisse seada. Mitte kinni panna, aga kontroll sisse seada.
Sõbrad, kolme ja poole aasta jooksul, mis on kestnud Ukraina sõda, on Eesti silmnähtavalt venestunud. Silmnähtavalt venestunud! Vene keel on igapäevane keel Tallinna tänavatel. Kui te arvate – reformierakondlased eelkõige muidugi arvavad seda –, et me toome siia tööjõudu ja ilma selleta Eesti ei saa hakkama, siis eksite, sõbrad.
Murdepunkt saabub ühel hetkel, kui orjad hakkavad mässama. Te käsitlete neid ju orjadena. Võtame näiteks selle, mis toimus Ameerika Ühendriikides 19. sajandil. Missuguse tohutu sisepoliitilise kriisini ja lõpuks kodusõjani viis see, et jonnakalt toodi Aafrikast orje. Jonnakalt toodi Aafrikast orje! See oli põhiline põhjus, miks puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis oli muide Ameerika ajaloos esimese ja teise maailmasõjaga võrreldes tunduvalt verisem sõjaline konflikt kui ükskõik missugune hilisem sõda, kus Ameerika Ühendriigid on osalenud.
Nii et orjad hakkavad varem või hiljem mässama. Ja orjade kontsentratsiooni tekitamine, venekeelse elanikkonna suurendamine on absoluutselt vastuvõetamatu ja vastutustundetu. Seetõttu me loomulikult toetame Isamaad. Mis meil siin üle jääb? Parem varblane peos kui tuvi katusel või parem tainas peas kui pirukas. Eks ole, seda võib ka öelda. Isamaa puhul kehtib see, ma arvan, kõige paremini. Vaadates, kui osavalt nad ajavad oma asju nii Tallinnas, Tartus kui mõnes teises kohas – noh, ikka tainas on peas päris kerkimas.
Aga me ikkagi toetame seda. Me ikkagi toetame seda, ja toetame seda selle mõttega, et paneme praegu kinni selle kõige keerulisema rindelõigu ehk idapoolse kontrolljoone. Varem või hiljem, ma usun, me jõuame selleni, et me taastame piirikontrolli ka lõunapiiril ja põhjapiiril, sest hetkel on Eesti julgeolekuoht kõige akuutsem mitte kontrolljoone ulatuses. Me võime rääkida küll igasugustest õhupallidest ja droonidest ja muust jurast, aga tegelikult saabub meile viies kolonn, tegelikult saabuvad meile GRU diversandid üle lõunapiiri ja üle põhjapiiri.
Ja ma võin teile öelda, mida nad kavandavad. Nad kavandavad Eesti ülevõtmist mitte kolme päevaga, nagu meil siin räägitakse, et ei, no kolme päevaga ei tule kõne allagi. Ei, nad võtavad kolme tunniga, sellesama viienda kolonni ja diversantide abiga. Kolme tunniga võtavad ära!
Üks siin saalis viibiv inimene on kord öelnud, et linnahalli juurest üles Stenbocki majja jookseb, ma ei mäleta, 10 või 12 minutiga või 9 minutiga. Ta võib ise täpsustada, kui ta soovib. Ja see ongi see.
Nii et vaadake, sõbrad, me siin taome vastu rinda muudkui: “Julgeolek! Julgeolek!”, aga ise tegelikult õõnestame oma julgeolekulist positsiooni sellega, et suurendame kümnete tuhandete kaupa siin olevaid võõrinimesi, venekeelseid inimesi, kelle tausta me ei tea. Ja kui siin jällegi räägitakse, et meie usaldame – meil hirmsasti armastatakse kõike usaldada, küll me usaldame arste ja küll me usaldame, ma ei tea, teadlasi ja küll me usaldame oma eriteenistusi –, siis mina ei usalda. Mina ei usalda, sellepärast et minu arvates teevad nad halba tööd. Nad ei pane kanda maha ega ütle, et lõpetame selle slaavlaste impordi Eestisse.
Meil on probleem Nõukogude ajast alates, me ei ole suutnud neid inimesi integreerida. Käivad ringi küll Georgi lintidega, küll, ma ei tea, mis muude sümbolitega. Probleem on meil akuutne 30 aasta jooksul juba, 33 aasta jooksul. Me teeme selle probleemi veel suuremaks ja räägime ilusat lolli juttu selle juurde.
Nii et, lugupeetud isamaalased, te saate meie toetuse, aga te ei pälvi meie usaldust, sest te olete pooletera mehed, kellel on alati ainult poolikud lahendused. Me neid poolikuid lahendusi ei aktsepteeri ja ma olen veendunud, et nende poolikute lahenduste hind ka julgeolekuliselt saab pikemas perspektiivis olema raske.”