Neljapäeval oli Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Tuleviku Eesti: sündimus, väärtused ja perede toimetulek” arutelu, millel võttis sõna ka EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
“Teatud mõttes pühendan selle järgmise sõnavõtu vastuseks kolleeg Reili Ranna üleskutsele, et hea küll, proovime siis teha niimoodi, et võistleksid visioonid tulevikust, mitte ei keskenduks ainult sellele, mida on siiani valesti tehtud kellegi poolt. Ma pakun omalt poolt välja mõned ideed, mis võiksid pretendeerida selles võistluses osalemisele ja mis vaatavadki väljapoole neid ideoloogilisi raame, millesse on meie poliitiline diskussioon ja poliitilised protsessid surutud.
Esiteks, kolm ettepanekut, mis juhinduvad võrdõiguslikkuse ideaalist. Teie, sotsid, olete ju suured võrdsuse ja võrdõiguslikkuse pooldajad. Aga mis oleks, kui võtaks ka perekonnapoliitikas suuna sellele, et lähtuks päriselt võrdõiguslikkuses olulistest aspektidest? Põhiseaduse § 12 ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. Aga tegelikult väga mitmetes olulistes aspektides ei ole Eestis tagatud lastele võrdsed õigused. Alustame sellest, et tagaks lastele võrdse õiguse elule. Just nagu ei tohi tahtlikult tappa ära Riina Sikkutit, Reili Randa, Tanel Teini või Priit Sibulat, nii peaks olema täpselt samasugune võrdne õigus tagatud ka veel sündimata lastele. Mitte ühtegi inimest ei tohi tappa tahtlikult – jutt käib süütutest inimestest –, olgu ta sündinud või sündimata.
Igal inimesel peaks olema tagatud võrdne õigus elule. Kui see ettepanek tundub teile liiga radikaalne, liiga äärmuslik, et süütuid inimesi ei tohiks tahtlikult tappa, siis võib-olla jõukohasema harjutusena alustataks sellest, et lõpetataks ära valitsusepoolse rahastamise sündimata laste tahtlikule tapmisele. Teatavasti see toimub üle 3000 korral aastas. Rahvas, mis on väljasuremise kursil, kus pole piisavalt lapsi, võiks olla sedavõrd tervemõistuslik, et saada aru, et esimese asjana võiks tagada võrdse õiguse elule veel sündimata lastele.
Teine ettepanek, mis lähtub võrdõiguslikkuse ideaalist: tagaks kõikidele inimestele, sh lastele, võrdse tulumaksuvabastuse. Ei ole niimoodi, et perekonnas antakse näiteks isale või emale täiendav tulumaksuvabastus – väiksem kui tal endal, aga siiski mingisugunegi, eks ole, abikaasa pealt ja laste pealt. Noh, enam ei anta sedagi, te võtsite selle ära, eks ole. Aga lähtuks eeldusest, et kõigil on võrdne tulumaksuvabastus – on isal, on emal ja on kõigil nende lastel. Mis iganes see summa on, on see näiteks 500 eurot, kui on ema ja isa ja kolm last, siis on tulumaksuvabastus perekonna peale 2500 eurot. Kuni teenitakse 2500 eurot, ei maksta selle pealt sentigi tulumaksu. See oleks võrdne lähenemine asjadele, aga nagu me näeme, seda ei praktiseerita.
Ja kolmas ettepanek, mis lähtub võrdõiguslikkuse ideaalist, on tagada kõigile võrdne valimisõigus. Reaalselt põhiseadus ütleb, et kõigil on võrdne õigus osaleda valimistel, aga tegelikult ei ole. Tegelikult lastele ei ole tagatud häält valimistel. Kuigi laste eest saavad vanemad kui nende hooldajad ja seaduslikud esindajad mitmetes muudes õiguslikes suhetes olla esindajaks, siis valimistel seda ei ole tagatud. Kui me tahame rohkem perekonnakeskset ühiskonda, sellist, mis arvestab perekondade huvidega, mille hulka kuulub soov saada rohkem lapsi, siis andkem perekondadele suurem hääl, lähtudes võrdsuse ideaalist. Viie lapsega perekonnal on viis häält – on isahääl, on emahääl ja on veel kolm häält, mida nad saavad kasutada näiteks, eeldusel, et nad on üksmeelsed. Kui ei ole üksmeelsed, siis ei saa kasutada ja ongi kõik. Näiteks. Ma ei tea, seda võib arutada.
Edasi, veel ettepanekuid. Lõpetada perekonnavaenuliku homo-, soo- ja transideoloogia levitamine haridusasutustes, sh lasteaedades. See ei silluta teed sellele, et meil oleks rohkem lapsi, tugevamad perekonnad ja et meie rahval oleks parem väljavaade jääda püsima. Lõpetada ära ka haridusasutustes feministliku ideoloogia levitamine, mis vastandab mehi ja naisi. See samuti ei loo eeldusi rohkemate laste sünniks ja tugevamate perekondade kujunemiseks.
Sellele vastukaaluks viia koolidesse sisse perekonna- ja abieluõpetus, mis keskenduks ettevalmistusele perekonnaeluks, ettevalmistusele truuks abieluks ja ettevalmistusele lapsevanemaks olemiseks. Kultiveeriks neid voorusi, mis on selleks vajalikud – truudus, pühendumine, kannatlikkus, teenimisvalmidus, eneseandmine, armastus jne. Samal ajal tooks esile ja hoiataks ka noori nende ohtude eest, mis mürgitavad nende hinge sellisel viisil, et nad minetavad perekonnaelu võimekuse, muu hulgas pornograafia tarvitamine, eriti poiste poolt.
Edasi, konkreetne ettepanek: pornograafia kättesaadavuse piiramine. Eestis kehtiv õigus ütleb, et alaealistele ei tohi vabalt kättesaadavaks teha pornograafilisi materjale. Kui me tõime siia eelnõu, millega oleks tagatud selle kehtiva õiguse printsiibi järgimine, siis see paraku saadeti prügikasti.
Seda on väga lihtne teha. Me võtame selle eelnõu uuesti välja ja viime Eestis kehtiva olukorra kooskõlla Eestis kehtiva seadusega, et alaealistele ei tohi olla vabalt kättesaadavad pornograafilised materjalid, mis hävitavad nende võimekuse üleüldse puhta pilguga vaadata naisterahvaste poole ja astuda tervesse abiellu ja truusse püsivasse abiellu.
Edasi, abielu loomuliku tähenduse taastamine. See on väga oluline sümboolselt ja ideeliselt. Kui me tahame, et meil sünniks rohkem lapsi ja et meil oleks tugevad perekonnad, siis tugevad perekonnad peaksid olema rajatud ka abielule, truule, elukestvale abielule. See ei ole ükskõik, kas inimesed elavad abielus või ei ela abielus. Abielu ühes oma tuumses tähenduses tähendab ju vastastikku antud ja ka avalikult kogu ühiskonna ees antud tõotust jääda truuks nii heas kui halvas kuni surmani.
See loob selle stabiilsuse, selle keskkonna, millele tuginedes on üleüldse abielu osapooltel kindlustunne, et nad saavad lapsi vastu võtta, ennast ohverdada, oma isiklikke ambitsioone ohverdades, nad teavad, et ollakse teineteisele truuks nii headel kui ka rasketel aegadel. Ideaalina on väga oluline öelda, et loomulik abielu mehe ja naise vahelise liiduna peab olema ühiskonnas eriliselt au sisse tõstetud, sellepärast et ainult selline liit saab tagada rahva püsimise ja kasvamise, nagu põhiseadus sellele §-s 27 perekonnast rääkides osutab.
Lõpetuseks veel paar üldisemat, kaugemale vaatavamat ettepanekut. Mina olen sügavalt veendunud – räägin iseenda nimel –, et me peaksime võtma sihiks ka taandumise riiklikest pensionisüsteemidest. Need süsteemid seati omal ajal sisse 19. sajandi lõpus ideoloogilise sammuna muu hulgas selleks, et vähendada perekonna tähtsust ühiskonnas. See on iseenesest täiesti loogiline. Kui inimesed saavad toetuda sellele eeldusele, et vanaduspõlves nende eest hoolitseb riik, siis tekib ju üsna kiiresti ka arusaamine, et perekond on ülearune.
Aga loomulikus ühiskonnas oli enne seda perekond see, kes hoolitses oma abi vajavate liikmete eest. Vanemad hoolitsesid oma laste eest, kui nad olid väikesed ja vajavad abi, ja lapsed toetasid vajadusel oma vanemaid, kui nad olid vanad ja vajasid abi. Pensionisüsteem asendab seda loomulikku suhet. Ma ei ütle, et nendelt inimestelt, kes on oma pensioni välja teeninud ja kellel on õigustatud ootus pensioni saamiseks, peaks selle ära võtma. Aga kaugemale vaatavalt peaksime ütlema, et kui me tahame rahvana püsima jääda, siis me peame likvideerima need mehhanismid, mis kahandavad perekonna osatähtsust ja selle tõttu ka võtavad ära vajaduse üldse, et inimesed saaksid lapsi.
Viimase asjana ütlen ka seda, et mina pooldaksin regionaalseid maksuerisusi. Maal elavatel perekondadel on sageli rohkem lapsi. Noortele tuleks soodustada seda, et nad saaksid kolida maale ja seada ennast seal sisse ehk luua selline elukeskkond, mis võimaldaks ka rohkem lapsi ja suuremaid perekondi luua.”
Kuna sots Riina Sikkut vaidlustas Varro Vooglaiu öeldut, jätkas esineja hiljem:
Ma siis omalt poolt esitan kiiresti, etteantud aja jooksul mõned kiired vastuväited just kuuldule. Esiteks, vastuväide osutusele, et sündima peaksid ainult soovitud lapsed – see on ju ebainimlik. Kõikidel inimestel on õigus elule ja see, kas keegi kedagi soovib või ei soovi, ei mõjuta mitte kuidagi tema eluõiguse olemasolu. See peaks olema selge. Ei saa niimoodi olla, et aga ma ei soovi sind, järelikult ma võin su ära tappa. Mis mõtlemine see selline on?! Te ju ei taha öelda, et te päriselt niimoodi mõtlete?!
Teiseks, kui vanemad ei soovi seda last, siis on alati olemas teised inimesed, kes teda sooviksid. Nii et ei ole sellist asja nagu mittesoovitud laps. Kui ema ja isa ei taha seda last, siis nad saavad anda selle lapse adopteerimiseks, leidub inimesi, kes tahavad teda armastada, hoida ja hoolitseda selle lapse eest.
Nüüd väide, et lapsel ei ole tulu. Siin on probleem selles, et me lähtume sellisest individualistlikust mõtlemisest või te lähtute. Kui võtta eelduseks, et perekond on majandusüksus, siis me käsitleme perekonna tulu ühe tervikuna, sest perekond ju ka hoolitseb tervikuna kõigi oma liikmete eest. Ja selles mõttes oleks täiesti loomulik, et seda võetakse arvesse.
Teiseks, maksuvabastust ei ole minu meelest kohane pidada toetusmeetmeks. See, et inimestelt või perekonnalt jäetakse midagi ära võtmata, lähtudes võrdõiguslikkuse põhimõttest, ei ole mingi riiklik toetusmeede.
Kolmandaks, te ütlesite, et valimisõiguse vajadust te ei näe lastega seonduvalt, aga argumenti ju ei olnud. Mis mõttes ei näe? Põhiseadus ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ja igaühel on üks hääl. Lapsed peaksid ka olema käsitletud igaühena ja puudub tegelikult mõistlik põhjus, miks nende häält ei peaks samamoodi arvestama teistega võrdsetel alustel.
Edasi, te ütlesite, et peremudelid ja inimesed on erinevad. Jah, kahtlemata, peremudelid on erinevad, inimesed on erinevad, aga küsimus on selles, mida riiklikult ideaalina esile tõstetakse. Mina osutasin sellele, et esile tuleks tõsta loomuliku abielu ja perekonna ideaali, sest üksnes see perekond ja selline kooselamise vorm on see, millele toetudes me võime loota, et meie rahvas jääb püsima.
Viimaseks kiiresti, paar sekundit läheb üle. Riik saab tõsta esile erinevaid ideaale, nagu on süstimiskampaaniatega tehtud, nagu on tehtud võrdõiguslikkuse kampaaniatega. Saab tõsta esile truu abielu ideaali, saab tõsta esile lasterohkuse ideaali, saab tõsta esile pühendumise ideaali abikaasale, lastele ja perele ja ka laste poolt vanematele kuulekuse ideaali. Nii et väga palju saab teha, kui tahta.”