Peame vaatama tänasele selgelt: me elame ühe uue religiooni all, mis on dogmaatilisem ja hullemate tagajärgedega kui kõik eelnevad. Sellel rahvusvaheliste institutsioonide koridorides sündinud ja meediaringkondades levitatud kultusel on nimi: kliimahirm.
Ja COP30 ei ole konverents, see on nõukogu. Globaalne suursündmus, kus me kordame ärahirmutatud inimestele, et nende tulevik on vaid tuli, põud, nälg ja väljasuremine.
Kuigi Bill Gates ise nüüd kvalifitseerib apokalüptilisi stsenaariume ringi, hirmu, mida ta oli pikka aega õhutanud, ei muutu miski: hirmumasin töötab täiskiirusel. Poliitiline eliit, ÜRO kommunikatsioonispetsialistid, keskkonnamõjutajad, mõttekojad ja rohelised lobid on kõik ühel meelel ühes olulises elemendis: hirmutada. Terroriseerida. Puua kollektiivset kujutlusvõimet.
Ja tulemus on käes: terve põlvkond kasvab üles veendumusega, et lapse sünnitamine on kuritegu.
Me pole inimkonna ajaloos seda kunagi näinud.
Antropoloogiline katkestus: „ärge saage enam lapsi“
Aastatuhandeid on inimesed raskustele vastu astudes olukorrast välja tulnud.
— Sõjad ei heidutanud eurooplasi ülesehitustööst.
— Näljahädad ei ole takistanud peresid laste saamisel.
— Epideemiad ei ole peatanud elu edasikandumist.
Vastupidi: raskused nõudsid elujõudu.
Kuid tänapäeval, pideva maailmalõpu diskursuse mõjul, meie ühiskonnad taanduvad, kahanevad ja surevad välja. Me ei kanna enam elu: me vabandame elamise eest. Euroopa demograafia variseb kokku mitte ressursside puuduse, vaid liigse hirmu pärast. Me kutsume noori üles „planeeti päästma“, loobudes pere loomisest.
See on esimene kord, kui tsivilisatsioon on omaenda moraalse tunde nimel korraldanud omaenda kadumise.
Kliima: ettekääne uuele moraalsele korrale
Selles ökoloogilises ristisõjas moodustus üks ebatõenäoline liit:
— Ühelt poolt radikaalne keskkonnakaitse, mis unistab tagasipöördumisest savionnide ja puuküttega kaminate juurde.
— Teisel pool aga rahvusvahelised ettevõtted, kes näevad kliimahirmu kui piiritut turgu.
Kapitalism on hirmust kinni haaranud. Me maksustame teie lendu, müüme „süsinikuheite kompenseerimist“, pakume rohelisi krediite. Homme, kes teab: hingamisluba? Lastekvoot?
Ja noored, keda koolist alates toidab pidev katastroofilise ilukirjanduse voog, kasvavad üles ühe kindlusega: homme on hullem kui täna. Lasteraamatud, voogedastusplatvormid, sarjad, filmid, multifilmid… kõik levitavad sama kujutlusvõimet: surev planeet, suletud silmapiir, süüdlaslik inimkond.
See on metoodiline vaimne ajupesu.
Võimaluste kitsendamine.
Tuleviku kodustamine.
Me peame sellest psühhoosist lahti ütlema.
Ma ei tea täpselt, milline on kliima viiekümne või saja aasta pärast.
Keegi ei tea.
Aga ma tean ühte asja: inimene on alati kohanenud.
Ta on üle elanud jääajad, põuad, maavärinad, katkud, sissetungid, maailmasõjad.
Ta on muutnud oma keskkonda, taltsutanud mateeriat, loonud teaduse, omandanud energia.
Ta vallutas mered, õhu, kosmose.
Ja kui planeet muutub liiga väikeseks, liiga kitsaks, liiga ettearvamatuks… läheb ta mujale.
Ta rajab kolooniaid teistele maailmadele, just nagu ta kunagi ületas ookeane.
See on meie liigi Prometheuse saatus: edasi liikuda, leiutada, ületada, uurida.
Inimkond ei ole õnnetus: see on jõud.
Tegelik oht ei ole lisakraadid.
See ei ole kümnendi ilm.
Need ei ole ülikondades bürokraatide ennustused.
Oht on tagasiminekus.
Oht on lastele õpetamine, et neil pole enam õigust unistada.
Et nad on patukahetsuse, süü ja ebavõrdse kasvu võlgu.
Et nad peavad oma ambitsioone, soove, elu kitsendama.
Oht on maailm, mis ütleb Euroopa rahvastele:
“Stopp, anna alla, lülita välja, teid on liiga palju.”
Me ei vaja hukatuseprohveteid, vaid ehitajaid.
Euroopa noored ei ole määratud iga ilmateate ees värisema.
See ei ole mõeldud enda elamist takistama, kuna tehnokraadid on maailmalõpu välja kuulutanud.
See ei ole mõeldud oma sündimust vähendama, et hirmunud eliidi fantaasiaid rahuldada.
Meie tsivilisatsioon pole kunagi tõusnud hirmu, vaid julguse kaudu.
Mitte vähendamise, vaid laienemise kaudu.
Mitte süü, vaid vallutamise kaudu.
21. sajand on ärkamise või kustutamise sajand.
On aeg see konditsioneerimise tuimus maha raputada.
Taastada usk sellesse, kes me oleme: olendid, kes on võimelised looma, ehitama, uuendama, saatust trotsima.
Ilma selleta ei ole COP30 lihtsalt järjekordne tippkohtumine: see läheb ajalukku tsivilisatsiooni sümbolina, mis ära põlemise kartuses… otsustas välja surra.
YannV
Allikas: Breizh-Info