Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri leiab oma sotsiaalmeediakommentaaris, et ühiskonna moraal on langenud tasemele, kus peamine argument ja eesmärk on “mina”.
“«Ma ei usu, et sellest tülist Eesti kodusõda tõuseks. Kuid tüli ja tähelepanu hajumist on niigi palju kõikvõimalikes küsimustes. Peremudeli küsimus on viimane asi, mille pärast tasuks tülli minna. See oleks üksjagu jabur,» rõhutas Strandberg.”
Mõõdukamad liberaalid ei saa tõesti aru, miks selle teema pärast alati nii suur kära tekib. Kuid põhiseadus (§ 27) nimetab perekonda ÜHISKONNA ALUSEKS. See, kuidas me defineerimine perekonda, näitab ära, kuidas me mõistame ja käsitleme ühiskonda ning selle aluseid.
Kristlik ühiskond tõstis silmad taeva poole ja palvetas: SINU TAHTMINE SÜNDIGU! Sekulaarses ja liberaalses ühiskonnas lööb indiviid vastu rindu ja ütleb: MINU TAHTMINE SÜNDIGU!
See ongi kogu erinevus. Ent fundamentaalne erinevus. Ühed aktsepteerivad loomuseadust kui Looja seatud korda, teised on kuulutanud end vabaks mistahes “piiravatest” traditsioonidest ning nõuavad, et kõik teised tunnustaksid nende valikuid ja tahtmisi.
Kultuurisõjaks nimetatakse olukorda, kus viimane seltskond üritab teistele oma vaadet peale suruda. Ja see toob paratamatult tüli majja.
Mõõdukamad liberaalid tahaksid, et me abielu, perekonna ja soo teemade pärast enam ei kakleks, sest on palju “olulisemaid” teemasid – näiteks julgeolek, majandus jne. Pereväärtused on nende jaoks igaühe isikliku valiku küsimus – peaasi, et teistele pähe istutaks.
Nemadki on tegelikult valinud mudeli MINU TAHTMINE SÜNDIGU, ainult nad ei kehtesta seda nii agressiivselt kui progressistide avangard.”
