16. november on Eesti Taasiseseisvumise päev, päev, mil ENSV Ülemnõukogu deklareeris, et Eesti on edaspidi suverääne riik. See tähendas, et “talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil”.
Mis on meil täna sellest järgi jäänud? Sisuliselt ei midagi. Kõrgeim võim on samm sammult loovutatud riigist välja Brüsselile.
Sel ajal, kui ENSV suveräänsust kuulutas, räägiti palju ka sellisest asjast nagu okupatsioonist meis enestes. See, millest pidi olema raskem vabaneda kui võõrvägedest meie maal.
Tänaseks on see rahvas justnimelt kannatamas “okupatsiooni all meis enestes”, sest võõrvägesid meil meie elu korraldamas ei ole, aga ometi oleme kaotanud suveräänsuse ja kannatame justkui okupatsiooni all.
Täna näib kujutelmatu see, mida tehti siis, 1988. aastal, mil Eesti oli okupeeritud – kuulutada meie riigi- ja kohtuvõim ülimuslikuks meie enda maal. Just nii palju on meie rahvas triivinud kõrvale sellest, mida nimetatakse vabaduseks. Kui tahate, siis rahvas oli viimaste aastate ENSVs vabam kui tänases näiliselt vabas Eestis. Vabam kuulutama enda riigi suveräänsust ja ülimuslikkust võõrvõimu üle.
Lõpetuseks tsitaaat Johann Wolfgang Von Goethe’lt: “Keegi pole lootusetumalt orjastatud kui need, kes ekslikult usuvad, et on vabad.”
Taivo Sepp
Toimetus lisab: Eesti on “tänu” Reformierakonnale tänaseks ka rohkem venestunud, kui see oli 1988. aastal – kusjuures NLKP loodud migratsiooniväravad vene(ja muu-)keelse odavtööjõu immpordiks on taas lahti.
