Keskkonnavõitluse hiiglasi süüdistatakse töökohtade kaotamises, energeetika hävitamises ja innovatsiooni lämmatamises looduse nimel.
Kujutage ette Euroopa tehaseid, mis sumisevad tegevusest, andes hoogu tootmisele, kaevandamisele ja energeetikale, mis loob miljoneid töökohti ja tagab sõltumatuse volatiilsetest globaalsetest turgudest. Kõlab ideaalselt, eks?
Aga suumige sisse ja näete takistusi kõikjal – protestid, mis blokeerivad väravaid, kohtuasju, mis ummistavad kohtuid ja kampaaniaid, mis peletavad investoreid eemale.
Greenpeace ja Maailma Looduse Fond (WWF) on kaks ökohiiglast, kelle pidev puhtuse poole püüdlemine lämmatab kriitikute sõnul tööstusliku progressi. Alates tuumajaamade blokeerimisest, mis võiksid vähendada heitkoguseid, kuni kohtusse kaevamiseni merepõhja kaevandamise pärast, mis on samas elektriautode jaoks eluliselt tähtis, süüdistatakse neid rühmitusi idealistlike roheliste unistuste eelistamises praktilistele majanduslikele vajadustele.
Selles uurimuses sukeldume kokkupõrgetesse, analüüsime numbreid ja kuuleme hätta jäänud töötajate ja ettevõtete pettumusi.
Euroopa majandus on loid – tööpuudus on kogu EL-is 6,5% – ja paljud süüdistavad potentsiaalsete tõusude ja languste muutmises üleliia innukalt aktivismi.
Tuumaenergia keeld: Greenpeace’i sõda vähese süsinikuheitega elektrijaamade vastu
Alustame tuumaenergiast – tehnoloogiast, mis võiks ületada Euroopa lõhe taastuvenergia osas, kuid seisab silmitsi Greenpeace’i ägeda vastuseisuga. Rühmitus on pikka aega nimetanud tuumaenergiat „vastuvõetamatuks riskiks“, võideldes selle vastu jõuliselt alates 1970. aastatest.
2023. aastal palusid noored kliimaaktivistid Greenpeace’il isegi loobuda oma „vanamoodsast“ seisukohast, väites, et see edendab tahtmatult fossiilkütuste kasutamist, jättes kõrvale usaldusväärse ja süsinikuvaba alternatiivi. Kuid Greenpeace kahekordistas oma panust, esitades Euroopa Komisjoni vastu hagi tuumaenergia lisamise eest ELi „rohelisse“ taksonoomiasse – juhendisse, mis suunab miljardeid investeeringuid säästvatesse projektidesse.
See 2023. aasta kohtuvaidlus koos WWF-i ja teiste omaga väidab, et tuumaenergia põhjustab „märkimisväärset keskkonnakahju“ ja rikub kliimaseadusi. Tulemus? Turu segadus, rahastamise viibimine ja takerdunud projektid, näiteks uued reaktorid Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal, kus tuumaenergia võiks tööstusharude hinnangul 2030. aastaks luua 75 000 töökohta.
Kriitikud kurdavad, et see tuumaenergiavastane innukus takistab Euroopa energiajulgeolekut. Venemaa gaasitarnete kärpimise tõttu võiks tuumaenergia pakkuda stabiilset energiat, kuid Greenpeace’i protestid – näiteks mägironijad, kes reaktoriplatsidel ronivad – hirmutavad investoreid ja suurendavad kulusid.
2025. aasta EL-i kohtu otsus kinnitas tuumaenergia puhtana, kuid käimasolevad lahingud seovad ressursse, jättes sellised tööstusharud nagu terase- ja keemiatööstus maksma tohutuid energiaarveid kriisi ajal.
Tammide hävitamine: WWF-i ristisõda hüdroenergia vastu
WWF on kuulutanud hüdroenergiale sõja, nimetades seda Euroopa veeteede hävitajaks. Nende 2021. aasta aruanne „Giving a Dam“ toob esile, kuidas tammid killustavad elupaiku, blokeerivad kalade rännet ja muudavad ökosüsteeme, kutsudes üles lõpetama avaliku sektori toetused. WWF hoiatab, et plaanis on üle 8700 uue elektrijaama, mis on kliimaeesmärkide saavutamiseks ebavajalikud ning haavatavad üleujutuste ja põudade suhtes, mida soojenemine süvendab.
2024. aastal avaldas WWF survet Euroopa Parlamendile, et see peataks selliste projektide nagu Rumeenia vastuoluliste tammide rahastamise, mis nende sõnul ohustavad ohustatud liike ja kohalikke elatusvahendeid.
Kuid see seisukoht pidurdab energiaarendust. Hüdroenergia annab 17% ELi elektrist ja uued projektid võivad luua tuhandeid töökohti ehitus- ja hooldussektoris. WWF-i lobitöö viis rangemate kriteeriumide kehtestamiseni, mis lükkas edasi heakskiitu ja kergitas kulusid – üks Balkani projekt kasvas keskkonnamõju hindamise tõttu 20%.
Kohalikud elanikud hüdroenergiast tugevalt mõjutatud piirkondades, nagu Austria, kurdavad: „WWF kaitseb kalu, samal ajal kui meie kaotame elektrit ja maksame rohkem.“ Kliimavõitlejate 2022. aasta üleskutse peatada toetused on pannud arendajad rabelema, takistades Euroopa püüdlusi taastuvenergia isemajandamise poole.
Kaevandamismoratooriumid takistavad teed kriitiliste mineraalide leidmisele
Sügaval lainete all uputab WWF Euroopa kaevandusambitsioone. 2024. aastal kaebas WWF-Norra valitsuse süvamere kaevandamise pärast kohtusse, väites, et mõjuhinnang oli „ebaseaduslik” ja kiirustades tehtud, kuna puudusid andmed ökosüsteemile tekitatud kahju kohta.
Kuigi kohus lükkas 2025. aastal kaebuse tagasi, peatas WWF-i surve kehtestada ülemaailmne moratoorium – mida kordas ka Euroopa Parlament – Norra litsentsimisvooru, mis oli algselt kavandatud 2025. aastaks. Greenpeace ühineb sellega, hoiatades bioloogilise mitmekesisuse vähenemise eest selliste mineraalide nagu koobalti kaevandamisel akude jaoks.
See vastuseis halvab paradoksaalselt Euroopa “rohelise ülemineku”. EL vajab 2030. aastaks elektriautode jaoks 35 korda rohkem liitiumi, kuid WWF-i kampaaniad blokeerivad kodumaiseid allikaid, sundides lootma Hiinale (80% haruldastest muldmetallidest). Majanduslik löök? Kaevandamise edasilükkamine võib maksta miljardeid kaotatud SKP-d ja 100 000 töökohta tarneahelates.
Greenpeace’i rünnak fossiilkütuste infrastruktuurile
Ka Greenpeace ei lase gaasil langeda. Nende 2025. aasta Arctic Sunrise’i tuur protesteerib uute gaasiprojektide vastu üle Euroopa Itaaliast Belgiani, nõudes igasuguse uue fossiilkütuste infrastruktuuri keelustamist. Kreekas võtsid aktivistid sihikule veeldatud maagaasi terminalid. nõudes heitkoguseid siduvate investeeringute lõpetamist. Nad on kaevanud EL-i kohtusse gaasi rohelisse taksonoomiasse lisamise pärast, väites, et see võimaldab rohepesu ja rikub netonulli eesmärke.
Need tegevused lükkavad edasi energia mitmekesistamise. Pärast Ukraina sõda kulutas Euroopa 2022. aastal gaasi impordile 400 miljardit eurot, kuid Greenpeace’i uute terminalide blokeerimine takistab üleminekut alternatiividele, nagu USA veeldatud maagaas (LNG). Tulemus: kõrgemad hinnad, tehaste sulgemised – Saksamaa tööstus kaotas 2024. aastal energiaprobleemide tõttu 200 000 töökohta. Ettevõtted väidavad, et see äärmuslus ignoreerib üleminekuvajadusi, peatades kasvu.
Majanduslik kahju: rohelises risttules kaotatud töökohad
Liitke kõik see kokku ja arve on järsk. Greenpeace’i ja WWF-i kampaaniad on süsinikuturgude ja toetuste kaudu tööstusest eemale suunanud 40 miljardit eurot ELi vahendeid. Kuigi nad kiidavad rohelisi töökohti – WWF väidab 5,1 miljonit vähese süsinikuheitega sektorites –, väidavad kriitikud, et nad hävitavad traditsioonilistes valdkondades rohkem. Ainuüksi hüdroenergia viivitused maksavad igal aastal 500 miljonit eurot kaotatud toodangut.
Euroopa SKP kasv jääb 2025. aastal 0,5% maha, kusjuures tööstusharud süüdistavad regulatiivsetes takistustes valitsusväliste organisatsioonide survet. Isegi Aafrika Energiakoda mõistab Greenpeace’i hukka „kalkuleeritud rünnakute” eest energiaarengu takistamiseks – „Greenpeace on ikka ja jälle tõestanud, et ta ei hooli tegelikult inimestest; ta tegutseb mandaadi all rünnata energiatööstust,” jätkas AEC vastus.
„AEC on oma üleskutsetes olnud järjepidev, propageerides õiglust, kaasavat arengut ja võrdseid investeeringuid. Teisest küljest on Greenpeace olnud oma rünnakutes järjepidev, sihtides projekte, mis võivad maailmas midagi muuta.”
Kokkuvõte: aeg ohjeldada ökosõdalasi tasakaalustatud progressi nimel
Euroopa tööstuse taaselustamist takistab Greenpeace’i ja WWF-i järeleandmatu aktivism, mis seab looduse esikohale nüansside ja töökohtade ees. Nende kohtuasjad ja protestid on takistanud tuumaenergia (potentsiaalselt 75 000 töökohta), hüdroenergia (17% energiast), kaevandamise (miljardeid SKP-s) ja gaasiüleminekut, kogudes 40 miljardit eurot valesti suunatud vahendeid ja lugematul hulgal kaotatud võimalusi.
See lähenemisviis on vale – see tekitab pahameelt, tõstab kulusid ja iroonilisel kombel aeglustab rohelist üleminekut, blokeerides pragmaatilisi samme. Põliselanikud eurooplased ei ole keskkonnavastased; nad on heaolu pooldajad, nõudes miljonite annetustega rahastatud vabaühendustelt vastastikust arvestamist.
Lahendus? Nõuda kampaaniate majandusliku mõju hindamist, jõustada tasakaalustatud poliitikat või riskida tagasilöögiga, mis jätab need rühmad kõrvale. Euroopa tulevik on tasakaalus – aeg on lasta tööstusel hingata, enne kui mootor jäädavalt seiskub.
Allikas: restmedia