Inimesed ei taha viha, vaenu, vägivalda, sõdu, kuid sellelegi küsimusele saab läheneda mitmeti. Saab arendada kohustuslikke sallivusteooriad, nagu revolutsionäärid teevad, aga saab ka läheneda talupojamõistusega, nagu konservatiivid.
Praeguses maailmas ei toeta konservatiivid mitte kusagil vihakõneseadusi, see on vasakpoolsete idee ja teostus. Konservatiivid võivad olla mures konfliktide pärast, aga nad hindavad sõnavabadust ülekõige ja eeldavad, et vaenuõhutajad saavad karistatud seadustikuga, mis keskendub konkreetsele juhtumile ja konkreetsetele inimestele (nagu Eestis on tehtud Ukraina-vastaste venelaste või juudivastaste Palestiina-toetajatega). Muide, Ameerika Ühendriikides ei toetata üheski ühiskonnakihis üleriigilist vihakõneseadust, sest Ameerika seab sõnavabaduse alati esikohale.
Liberaalid ja vasakpoolsed keskenduvad paraku kollektiivsele ennetusele ehk siis sellele, et kogu rahvas on potentsiaalne kurjategija ja vihaõhutaja, ning taunitavat tegevust tuleb nende arvates ennetada vastava seadusandlusega, et keegi ei saaks sõnagi öelda, karistus tuleb kohe isegi siis, kui reaalset tegevust ei järgne. Selleks tehaksegi vihakõneseadused – et luua üldine hirmutav foon kõigile, kusjuures selle, millised mõisted tsensuuri alla pannakse otsustavad algatajad ise.
Kui konservatiivide variant eeldab tähelepanu pööramist ainult kindlatele inimestele, siis vasakliberaalide oma eeldab massilist jälgimist, avastamaks võimalikke vihaõhutajaid, “vihkavate” väljendide ja sõnade fikseerimist ja nende kasutamise keelamist ning repressioone, sealhulgas mitte ainult kuritegude eest, vaid ka nende ennetamiseks. Terve ühiskond allutatakse revolutsioonilisele distsipliinile.
Pole ju raske aru saada, kumb variant demokraatlikum ja sõnavabadust hoidev on. Konservatiivid annavad seejuures endale aru, et vihkamist soodustavad ja õhutavad teatud protsessid, mis löövad ühiskonnas lõhesid, seega vihkamise kaotamiseks tuleb need protsessid peatada; vasakpoolsed ja liberaalid ei arvesta konfliktsete protsessidega, vaid väidavad pigem, et “vihaõhutajad” on lihtsalt halvad inimesed. Ja need “halvad” on need, kes ei jaga nende ideoloogiat. Vihkamist soodustavatel protsessidel aga lubavad nad edasi kesta: näiteks massimigratsioonil, mis on võtnud Lääne-Euroopalt sotsiaalse ja julgeolekulise kaitstuse; või soo- ja homoideoloogia pealetungil, mille vastu on traditsiooniline ühiskond.
Tõdemus on see, et vihakõne vastu võitlevad seaduse abiga ennekõike need, kes ise õhutavad viha, kuid kardavad vastuviha.
Uued Uudised