Mõnedki mehed on öelnud, et tegeleks naiste kaitsmisega tõsisemalt, aga mitte koos radikaalfeministidega. Nii annavadki mehed naisepeksjatele pigem ise “kolakat” kui ühinevad ideoloogiliste programmidega.
BNS kirjutab: “Ekspresident Kersti Kaljulaid märkis teisipäeval peetud rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva valguses, et mehed mängivad lähisuhtevägivalla ennetuses olulist rolli.”
Nüüd tulevad siis mehed meelde… Kui praegune justiitsminister Liisa Pakosta oli võrdsusvolinik, siis võitles ta nn soolise palgalõhe vastu, ja kuigi alati tuli analüüsidest välja, et ebavõrdsus on ise välja kujunenud, serveeriti seda alati kui nähtust, kus “pahad mehed” ei taha naistele õiglast palka maksta.
Kui Kersti Kaljulaid “õnnistas ametisse” Kaja Kallase nn päikesetõusuvalitsuse, siis käis sellega samuti kaasas ideoloogia, et nüüd võtavad naised “toksiliselt maskuliinsetelt” meestelt võimu üle. See ei olnud mitte võrdsuse loomine, vaid ideoloogiline serveering tutvustas toimunut kui naiste võitu meeste üle. See solvab mehi ja paneb nad enamasti üldse taanduma, soovimatusest naistele vastanduda.
Feministlik ideoloogia ei tiivusta mehi naiste eest võitlema, seda tehakse pigem isikliku “ristisõjana”. Ükski normaalne mees ei võitleks naiste õiguste eest koos Kersti Kaljulaidi, Signe Riisalo, Liisa Pakosta, Kristina Kallase või hoidku Jumal! Nika Kalantariga.
Naistevastase vägivalla vastu tuleb võidelda, aga seda ei saa kuidagi teha vasakideoloogia juhtimisel, sest just marksistid on naisõigusluse monopoliseerinud. Mehed, eriti konservatiivse maailmavaatega, ei taha võidelda koos vasakpoolsete või marufeministidega, kes neid põlgavad.
Liberaalne ideoloogia on marksismi mõjul selgelt meestevastane, pannes meestele kollektiivselt süü naistevastase vägivalla eest ja seostades seda ka traditsioonilise peremudeliga.
Eesti võiks proovida eeskuju näidata ja luua struktuurid, kus naiste eest võitleks kogu ühiskond, seda ilma ideoloogiliste kammitsateta. Mehed ei taha seda teha koos meestevihkajatega. Pigem loobuvad nad üldse ühisvõitlusest ja kui sekkuvad, siis ise ja füüsiliselt, ikka naiste kaitseks.
Sest ega riiklik süsteem ka innustavalt ei mõju, kui meeskohtunik ütleb, et naisepeksja on ka ohver, kohus laseb neil vabalt ringi liikuda ja politsei käed jäävad lühikeseks, nagu nähtus Tartu juhtumist. Kuigi meie riik väidab, et ta kaitseb naisi vägivalla eest, võttis valitsus turvakodudelt hoopis raha vähemaks…
Uued Uudised