Eesti on majandusega põhjas ja valitsus nöörib maksudega oma rahvast, aga võõrprojektidega ei koonerdata.
BNS kirjutab: “Haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Triin Laasi-Õige viibib esmaspäevast 5. detsembrini töövisiidil Keenias Nairobis, et arendada Eesti ja Keenia koostööd haridusvaldkonnas ning toetada Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse (ESTDEV) haridusvaldkonna arengukoostööprojekte Aafrikas.”
Need projektid nõuavad raha, meie oma haridusmaastik on sassis ja õpetajad nõuavad paremat tasustamist – aga riik arendab haridust Aafrikas ja keegi saab käia poliitturismireisil…
Teine uudis ütleb: “Ukrainas lõppes Eesti projekti Impact-Zhytomyr teine etapp, mis aitab sealsetel omavalitsustel hakata ellu viima laia mõjuga projekte, et tulla välja Venemaa vallutussõja ränkadest tagajärgedest.
Kiievis toimus nädala alguses projekti Impact-Zhytomyr 2.0 lõpuüritus, kus tutvustati 14 Žõtomõri omavalitsuse arendamiseks mõeldud projekti. Tegemist oli jätkuga programmi esimesele etapile, mille raames pakkus Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus (Estdev) koostöös Civitta Eesti ja Tartu ülikooliga Žõtomõri oblasti omavalitsustele mahukat väljaõpet projektijuhtimises, rahvusvaheliste toetuste taotlemises, kasutamises ning euroliidu integratsiooniga kaasnevate võimaluste mõistmises.
Programmi teine etapp keskendus juba praktilisele projektiarendusele. Civitta Eesti eksperdid juhendasid valitud omavalitsusi ja nende meeskondi projektide kirjutamisel ning strateegilisel planeerimisel, et tagada rahastuskõlblikud projektid euroliidu fondidele või muudele rahvusvahelistele toetusprogrammidele esitamiseks.”
Ukraina projektidega on juba see küsitav moment, et Venemaa liigub selles riigis sõjaliselt edasi, kogu riik on pideva tule all, sõja lõpptulemust ei tea veel keegi, aga projektid juba käivad. Nende puhul tasub süveneda sisusse – nagu enamik “europrojekte”, ei keskendu need mitte konkreetsetele tegevustele, vaid valmistavad kedagi ette, et see valmistaks kedagi ette millegi tegemiseks…
Eriti räige on asendustegevus, kus ukrainlastele õpetatakse “euroliidu integratsiooniga kaasnevate võimaluste mõistmist”. Ja Eesti riik rahastab sellist mõttetust? Projektide kirjutamine eurotoetuste saamiseks laastab tõenäoliselt Ukrainat samamoodi nagu Eestit, kus arenguks pole vajalik enam töökus, vaid oskus raha küsida.
Jääb üle vaid kaasa tunda arengumaadele, kellele õpetatakse projektide raames mitte piltlikult võttes kala püüdmist, vaid tema hingeelu mõistmist. Meie oma riik aga kannatab asendustegevuste all, sest kõik sellised Keenia ja Ukraina projektid makstakse kinni maksumaksja rahaga.
Uued Uudised