Prokuratuuri destruktiivne tegevus on Eesti ühiskonna viinud teadvustamiseni, et õigusriigiga on meil asjad väga halvad. Seda kinnitab ERR-is ka jurist ja endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurm, kes kirjutab: “Maksumaksja raha eest ei ole vaja pidada asutust, mille tegevusest inimesed aru ei saa ning mis külvab ühiskonnas hirmu ja ebakindlust.”
Mõningaid tema mõtteid ERR-i artiklist.
Eesti prokuratuuril on kaks suurt probleemi – sõltumatus ja kinnine karjäärisüsteem. Sõltumatuse idealiseerimine on viinud selleni, et prokuratuur on muutunud täiesti kontrollimatuks.
Väide, et prokuratuuri üle teostab kontrolli kohus, on põhimõtteliselt vale. Kohus kontrollib konkreetses asjas kohtule esitatud materjalide põhjal konkreetset süüdistust. Kohus ei võta kunagi seisukohta selles, kas prokurör konkreetse asjaga kohtusse tulles tegi õigesti või eksis. Samuti ei arva kohus kunagi midagi menetluse algatamise kohta ja ammugi ei saa kohus sundida prokuratuuri süüdistust esitama. Prokuröride menetlusotsuste järelkontroll (follow-up) on puhtalt prokuratuuri siseasi ja kui miski on ainult organisatsiooni siseasi, siis tihtipeale seda pole
Kas te üldse olete viimase kümne aasta jooksul kuulnud, et prokuratuur oleks möönnud, et nad on teinud kuskil mõne vea? Enese ilmeksimatuks pidamine on märk enesekontrolli puudumisest?
Riigiprokuratuuri likvideerimist tuleks tõsiselt kaaluda. Alles jääksid ringkonnaprokuratuurid, kes alluksid otse justiitsministrile. Siis tekiks justiitsministri näol isik, kellel lasub selge poliitiline vastutus. See omakorda looks eeldused toimiva sisekontrolli loomiseks ja ajendaks edutama inimesi, kes saavad elust ja ühiskonnast aru.
Kõigepealt tuleb küsida, millega prokuratuur võitleb. Intervjuus Delfile selgitab juhtiv riigiprokurör Taavi Pern Rumeenia näitel, millist ohtu kujutab endast erakondade varjatud rahastamine. Ohtu, millest Taavi Pern räägib, pole Eestis kunagi olemas olnud. Parvel Pruunsilla raha on Parvel Pruunsilla raha, sõltumata sellest, kas ta annetab seda erakonnale või mõnele vabaühendusele. Põhjendada Isamaa suhtes algatatud uurimist Rumeenia näitega, kus Vene eriteenistuste rahaga püüti valimisi mõjutada, on eksitav ja kohatu.
Üksi seadus ei ütle, et kui ühe vabaühenduse tegevus on ühele erakonnale kasulik, siis loetakse vabaühenduse tegevus kas täielikult või osaliselt erakonnale osutatud teenuseks. Ükski seadus ei anna ka ühtegi objektiivset kriteeriumi, kuidas eristada, milline osa ühe vabaühenduse tegevustest on teenuse osutamine ja milline ei ole. See, et ühe MTÜ kogu tegevuse võib lugeda teenuse osutamiseks, on puhtalt riigiprokurör Taavi Perni välja mõeldud konstruktsioon, tema subjektiivne tõlgendus seadusele.
Et prokuratuur ühte erakonda ja maailmavaatelist vabaühendust teistega võrreldes ebavõrdselt koheldakse, on suur probleem (kehtib ka EKRE suunal – UU toim.). Prokuratuur on võtnud endale õiguse hakata tõlgendama poliitiliste vabaühenduste tegevust. Sisuliselt andis Taavi Pern nädal tagasi kõigile teada, et edaspidi sõltub tema hinnangust (ehk suvaotsusest), millise vabaühenduse milline tegevus ja millises ulatuses tunnistatakse teenuseks erakonnaseaduse mõttes.
Kõik erakonnad on sisuliselt prokurör Perni lõa otsas. Sisuliselt on Pern reserveerinud endale õiguse mistahes erakonna reitingut mistahes ajahetkel korrigeerida. Tarvitseb vaid võtta sobiva poliitilise vabaühenduse tegevusaruanne ja hakata tõlgendama.
Karistusõiguse kõige tähtsam põhimõte on, et kuriteod peavad olema seaduses nii täpselt kirjas, et mõistliku pingutuse abil võib igaüks aru saada, mis on karistatav ja mis mitte. Kui karistamise aluseks ei ole mitte seaduse tekst, vaid prokuröri innovaatiline tõlgendus, siis muutub kriminaalvastutus prognoosimatuks. Kui vastutus muutub prognoosimatuks, ei julge inimesed tegutseda ja ühiskond hangub. Riigis, kus poliitilised vabaühendused ei julge kriminaalkaristuse hirmus oma parima äranägemise järgi tegutseda, ei ole demokraatlik ja on määratud stagneeruma.
Etteaimamatu on ka ametialaste kuritegude keskne mõiste “ametiisik”. Kuigi seadus räägib otsustuspädevusega ametiisikust, on kohtupraktika laiendanud vastutust ka isikutele, kel endal küll otsustuspädevust ei ole, aga kes saavad otsust “sisuliselt suunata”. Nn Kersti Krachti kriminaalasjas arvab prokuratuur näiteks seda, et rahandusministri poliitiline nõunik saab “sisuliselt suunata” nii valitsuse kui ka riigikogu otsuseid. Prokuratuuri sõnum on selge: iga ametnik, kes mingi seadusemuudatuse ettevalmistamisel osaleb, on potentsiaalselt otsuse sisuline suunaja ja võib prokuratuuri äranägemisel saada süüdistuse mõnes ametialases kuriteos.
Ebamäärased õigusmõisted kombinatsioonis üliagara ja eluvõõra prokuratuuriga on tekitanud hirmuühiskonna, kus ametnikud ja ettevõtjad ei julge enam isegi vabalt rääkida, rääkimata tegutsemisest.