Kui Venemaa alustas Ukraina vastu suuremahulist sõda, toetas Eesti ukrainlaste vabadusvõitlust, kuid ikkagi peamiselt seetõttu, et nad hakkasid võitlema ka eestlaste põlisvaenlase vastu. Eesti rahval on meeles, kuidas Venemaa ja Nõukogude Liit on meid pidevalt allutada püüdnud.
Paraku oli Eestis üks leer ja erakond, kes Ukraina toetamise monopoliseeris ja hakkas seda enda populaarsuse kasvatamiseks kasutama. 2022. aastal räägiti, et Ukraina sõjast võitsid kaks poliitikut: Vladimir Putin ja Kaja Kallas (viimane suutis populaarsuse majandussaamatusega maha mängida). Mõõdutundetu Ukraina-patriotism tekitas paratamatult teise, Ukraina-skeptikute leeri.
Ukraina toetusleer tegi ühe suure vea: nad lähtusid ainult ühest, sellest, et Ukraina võitleb meie ühise vaenlase vastu ja tahab olla läänemeelne. Täiesti unustati see, kust Ukraina tuleb.
Ukraina on endine Nõukogude Liit, mis tähendab sovjetlikku mentaliteeti, tohutut korrumpeerumust ja sotsialistlikku majandusmudelit, samuti tugevat venekeelsust ja -meelsust. 2014. aastani, mil sõda algas Krimmi annekteerimise ja Donbassi separatistliku mässuga, oli riik läbi elanud mitu “värvilist revolutsiooni”. Maidan oli paljude südametes, kuid terve ühiskond ei teinud läbi sisemist puhastust nõukogude taagast. 2014. aastal oli Ukraina eliidi eurohuvist hoolimata ehtnõukogulik riik ja ühiskond, ta oli seda ka 2022. aastal ja on praegugi.
See tähendab, et korruptiivsed suhted on vähkkasvajana kogu ühiskonnas sees ja ega sõjaga kaasnev patriotism vargust ei lõpetanud, vastupidi, sõda just lubaski ohtrat välisabi “vasakule” toimetada. Venemaa vastu sõdiv riik on endiselt korruptsioonivähist vaevatud. On räägitud sellest, et siia tulnud põgenikud olevat siiajäämise vormistamisel alatasa asutustes saatjatelt küsinud, et kellele maksta tuleb.
Ka sõjaaja Ukraina on varastav riik. Korruptsiooniskandaal vapustas rängalt rindel sõdivaid mehi. Juba ammu kurtsid rindemehed, et eesliinile ei jõua suurt midagi, kõik pannakse pihta ja just ülemuste eeskujul. Sõja algul saadeti Ukrainasse Kanada talvejopesid, mida rindel ei nähtud, küll aga müüdi Lvivi turul. Rindemehed võitlevad puhtalt oma entusiasmist, teades, et võimustruktuur närib mõnuga nende seljatagust. Üks, millest Eestis ei räägita, on korruptsioonivastased meeleavaldused Kiievis.
Ukrainlased on kõigest sellest väsinud, kes saab, see lahkub maalt, üha enam deserteeritakse rindelt. Rahvas näeb seda suur vähkkasvajat ega usu enam, et miski paremaks läheb. Miljonid on juba maalt lahkunud, miljonid lähevad igal juhul veel. Patriootilisus, mida ei kasteta, kuivab kokku… Ei tasu unustada, et suur osa Ukrainast on venekeelne, lootuse kaotanuna võib see osa ümber orienteeruda aega, mil Ukraina kuulus idaleeri.
Ukrainlased on pettunud ka Lääne sõjalise abi nõrkuses. Kaja Kallas ei suutnudki oma miljonit Ukrainale lubatud mürsku kokku koguda. Sõja alguses olid ukrainlased meelel, et andke meile relvad, küll me need moskoviidid tagasi peksame. Aga relvi ei tulnud, sest osasid ei antud neile hirmust Vene tuumarelva eest, lõpuks aga sai Euroopa laod tühjaks. Sõda kaotades tuleb suurem pettumus Läänes.
Ukraina vastuvõtmine Euroopa Liitu oleks puhtalt poliitiline otsus, mis ei tooks kasu kellelegi. EL ei ole Ukrainale julgeolekugarantii, eriti sõjaolukorras sinna pääsenuna. Ukraina ei sobi mingite kriteeriumide järgi sellesse liitu, ta ei sobiks majanduslikult ka algsesse EL-i, veel vähem sobib ta föderatiiv-liberaalsesse liitu. Riik kaotaks EL-i pääsenuna suure osa oma elanikkonnast, tema majandus aga allutataks liidu suurriikide majandustele, poliitika liberaalsetele “uusväärtustele”. Brüssel tahab lihtsalt laieneda, muutuda impeeriumiks, ka sobimatuid riike vastu võttes, kuigi teatud arengute järgi viiks see pigem liidu lagunemisele. Ukraina sobiks rohkem sõjalisse NATO-sse, kuhu võeti “külma sõja” ajal isegi Türgi, aga just NATO-sse ei taha Kreml teda lasta.
Jõudes Eestini tuleb tõdeda, et Ukraina-patriotismis unustati sõdiva riigi sovjetlik olemus, korruptsioon, varastamine, eliidi müüdavus. Me ei tea, kui palju meie abist on “vasakule” läinud. Eesti 200 “täht” Johanna-Maria Lehtme andis hoobi annetustahtele ja selle negatiivset mõju me ei oska isegi hoomata. Kaja Kallase idaäri oli moraalne löök Ukraina abistamisele – isegi kui Stark Logistics püsis seaduslikkuse piires, siis sellist äri peaministeri pere lihtsalt ei tee.
Eesti tegi Ukrainas midagi veelgi häbiväärsemat: mitmed projektid, mida Eesti riigi taastamiseks teeb, on kliimamärgiga. Kliimavõitlus on teatavasti väga kulukas ettevõtmine ja olukorras, kus riik sõdib, on ideoloogiline lisakulu tekitamine võigas.
Eesti meedia on samuti Ukraina sõjast väärpildi maalinud: kodukootud “eksperdid” rääkisid juba 2022. aastal, kuidas Venemaal saavad raketid kohe-kohe otsa ja majandus kukub kokku, nad räägivad seda täna ja ilmselt veel ka järgmisel aastal.
Pettumuse on valmistanud ka Ukraina põgenikud, kellest suur osa on venekeelsed ja sugugi mitte ukraina-meelsed.
Ukraina lipud, mida me igale tänavanurgale püsti ajasime, lehvivad üha nukramalt, nende tähendus on muutunud leigemaks…
Jüri Kukk, toimetaja