Kultuurimarksismi pealetung tekitab ilmselt ka Eesti kultuurimaastikul tugeva polariseerumise vaatajaskonna seas.
BNS vahendab: “Sveta Grigorjeva uus lavastus seob omavahel pärimuse ja ulme.”
Autor on tuntud oma luuletusega seksist kümne neegriga ja paljude teiste pseudokultuuri esindavate etendustega. Grigorjeval on ilmselt juba välja kujunenud publik, kes võib tema etendustele minna (või lähebki meelsasti) ja samas on inimesed, keda tema nimi peletab nagu katkukell. Kindlasti on neidki, kes otsustavad, et “läheks ja vaataks, mida see Grigorjeva õige endast kujutab”.
Üks aga on selge nii Grigorjeva kui paljude teiste “kulturnikute” puhul: nende austajaskond on rangelt maailmavaateline. Kus esineb Grigorjeva, seal on kindlasti kohal Marx, LGBTQ, radikaalfeminism, Antifa, woke ja teised karvased-sulelised. Kindlasti pole seal traditsionaliste-konservatiive.
Nii see kultuur polariseerub. On inimesi, kes ei käi enam vaatamas madaam Vaarikut ja on neid, kes ei lähe Tõnis Mägi kontserditele, kus lauldakse “Koitu”.
Eesti riik on hetkel”grigorjevate” poolel, rahastab neid ja kui raha pole, siis ka ei rahasta, aga lubab ERM-i, ERR-i, aastavahetuspeole. Kultuuriminister Heidy Purga on ise ka “grigorjeva”, ainult pisut teises kastmes.
Eesti kultuur aga liigubki purgijunnide ja “valgete tüdrukute” suunas – ükskõik, mis šokeeriv jaburus, peasi, et poleks traditsionaalne. Kuna nõudlust saastkultuuri osas pole, siis ulatab riik “grigorjevatele” rahastava abikäe, muidu nad ei püsiks kunagi pinnal. Aga marksism ju vajab oma subkultuuri, mida päriskultuuriks kuidagi nimetada ei saa, sest see ei ulatugi kõrgemale tasemest “junn purgis”.
Eesti kultuur on rahahädas ka seetõttu, et ühiskond ja maksumaksja ei taha raha pseudokultuurile eraldada.
Svetagrigorjevate “kultuuri” lahkab hästi üks artikkel, mida saab lugeda SIIT
Uued Uudised