Kui Lennart Meri oli välisminister, rääkis ta kord ühel konverentsil maailmapoliitikast otse ja avameelselt, mille peale globaaleliiti tabas kerge šokk – kuidas võib nii otseselt välja öelda! Meie aga tundsime oma esindaja üle uhkust. Nüüd oleme ise ahhetajad ja ohhetajad.
Mida kaugemale ajalukku jääb taasiseseisvumise aasta 1991, seda vähemaks jääb Eestis sõnavabadust – teisipäevalgi nõudsid Läänemetsa sotsid suukorvistamist vihakõneseadusega. Praegune sõnavabaduse piiramine on ohtlik seetõttu, et seda ei tehta stalinlikult, vaid vargsi, märkamatult, demokraatiamaskiga.
Nõukogude ajal elanud mäletavad ilmse hingeliigutusega seda aega 1986-1987. aastatel, mil vaikselt-vaikselt hakkas avalikustamise käigus sõnavabadus naasma. Esimesed pääsukesed olid meie humoristid Priit Aimla ja Eino Baskin, kes julgesid huumori varjus ühiskonnakriitikat teha. Kui õnnis aeg see oli! Nüüd näeme taas Brežnevi tuttavaid puhmaskulme…
Taasiseseisvusaja võib jagada kolmeks: aeg enne Euroopa Liiduga ühinemist, mil olime tõesti iseseisvad; aeg kuni 2014. aasta ja kooseluseaduseni, mil suveräänsus hakkas hääbuma, ja nüüdne aeg, mil see kaob ja naaseb totalitarism.
Tõeline sõnavabadus oli Eestis tõelise taasiseseisvuse ajal 1991-2003. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist hakkas ausus, otsekohesus ja tõesus kaduma, ennekõike poliitkorrektsuse tõttu, mida on nimetatud üheks suurimaks inimsusvastaseks kuriteoks. Mida aeg edasi, seda vähem räägiti sellest, mis tegelikult mõttes, üha rohkem ilustati rahvale räägitavaid jutte tühjade ja libedate sõnadega, kuni jõudsime tagasi nõukogude aega, kus sõnad enam midagi ei öelnud.
Kui keegi ütleb nüüd sõnu, mis veel tõtt väljendavad on ta kohe vihaõhutaja ja nõutakse tema sulgemist võre taha, olgugi et esialgu vaid sotsiaalmeedia tsensuurikohtus, aga kaugel need Gulagi võtted enam on, näe, sotsid juba nõuavad suuraudu. Terve liberaalne Lääs on breketeid täis laotud suudega, et vaid tõde kuuldavale ei pääseks. Rootsis hakati üksvahe kustutama koguni vanurite postitusi kunagisest rahulikust elust vaiksetes Bullerby tüüpi väikelinnades, kus nüüd lõhkevad granaadid.
Aga ka ilma vaimse Gulagita on asjad hullud. Jälgigem Riigikogu infotunde – ministrid vastavad teadlikult küsimustest mööda, irvitades veel lisaks küsija peale või sageli teda mõnitama hakates. Peaminister Michali teisipäevane kõne EL-i suunalisest poliitikast oli nagu kõne NLKP kongressilt – Partei targal juhtimisel on kõik ülihästi. Üha paisuv ametnikkond üllitab üha arusaamatumat kantseliiti, seaduste seletuskirjad on sadu lehekülgi pikad ja ikkagi arusaamatud.
Keldo, Michal, Tsahkna, Hussar ja teised liberaalse kasvatuse saanud uuspoliitikud ei saa ilmselt ise arugi, kui hälbinud on nad sellest poliitilisest kultuurist, kus kõigest räägiti otse ja ausalt, ka siis, kui see oli valus. Mart Helme “räuskamine” ei ole mitte räuskamine, vaid vana koolkonna poliitikus säilinud tahe rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on. Veel kakskümmend aastat tagasi rääkis enamik poliitikuid nii. Muide, teate, et veel 2006. aastal kirjutas Postimees homoagendast kriitiliselt?
Tänapäeva poliitkorrektses lumehelbekeste inkubaatoris sünnivad poliitikud, kes räägivad, aga ei ütle midagi; kelle sõnad kõlavad uhkelt, aga on sisutühjad; kelle ebamoraalsed teod irvitavad ilusate sõnade üle. Need inimesed, kes ikka veel asju õigete nimedega nimetavad on juba prokuratuuri mustas nimekirjas, pedofiilsete kalduvustega poliitikud aga on õiged mehed pealegi.
1990. aastatel tegid poliitikud samuti sigadusi, aga siis nad veel vastutasid oma tegude eest. Praegu irvitatakse vastutusest rääkimisel sulle hoopis näkku. Need inimesed on sellisteks kasvavatud. Rein Veidemanni “tühistamine” näitas, et alatustel pole enam piire.
Kuidas me küll oma Eesti Vabariigi taastamisel selleni jõudsime?
Uued Uudised