Lõbus pervertide seltskond, kes naudib jumalateotust, homoabielu, totaalset sõda, sundsüstimist, kliimaklounaadi ja massiimmigratsiooni, on avanud uue kultuurisõja rinde – eutanaasia, oleme jõudnud inimeste tapmise epohhi, eks ta ole. Ega revolutsiooniline madrus enne ei rahune, kui veri lendab.
Protsendilise toetusega erakonna staarvälisministri Margus Tsahkna ebaadekvaatsel hinnangul võiks järgmisel aastal minna riigikogu poolt rahvahääletusele eutanaasia seadustamine. Ma olen enam kui kahtleval seisukohal, eutanaasia on kujunemas kuritarvituste, verejanu kustutamise ja maniakaalse tapakire rahuldamise vahendiks.
Mitmes riigis on vastutustundetu propagandaga ja õnnetute inimeste abitut seisundit ära kasutades viidud eutanaasiamõrvade protsent surmade koguarvust isegi 4-5% tasemele ja enamgi veel. Eestis teeks see siis 775 seadustatud hukkamist aastas. Keegi võiks meenutada, milline seakisa läks lahti, kui globalistid-satanistid otsustasid surmanuhtluse keelustada:
Inimelu on püha, kellelegi ei ole õigust otsustada, milline barbaarsus, milline kole mulje jääb välismaalastele, ikka võib juhtuda viga, me oleme südamelt head jne. Siis oli kõne all ohtlike kurjategijate füüsiline likvideerimine ja see polnud õilishingedele vastuvõetav. Eutanaasia sobib aga hästi, ehkki seda kasutatakse kurjuse jõudude poolt sotsiaalabi ja meditsiinisüsteemi kulude optimeerimiseks.
Igaüks võib seda teemat ise uurida, toon ainult ühe hiilgavalt liberaalse näite päikeselisest Kanadast. Lugu juhtus Christine Gauthieri, Kanada armee endise kaprali ja paraolümpiafinalistiga. Tal on alakeha halvatus ja ta taotles Veterans Affairs Canada käest abi oma kodus ratastooli kaldtee paigaldamiseks. Ta oli seda oodanud juba 5 aastat, kuid abi jäi tulemata.
Abi asemel pakkus VAC-i esindaja pakkus talle kirjalikult eutanaasiat. Ta sai kirja, kus öeldi: “Kui olete nii meeleheitel, härra, siis saame pakkuda teile MAiD-i (eutanaasia ametnike keeles)”. Sugudes vaevaliselt orienteeruv ametimees oli isegi valmis varustuse (eutanaasiasüstla ja seadmeid) hankima.
Gauthier kirjutas hiljem peaminister Justin Trudeaule ja tõi juhtumi välja parlamendi veteranide komitees. VAC tunnistas, et see polnud ainus juhtum – leiti 4–5 sarnast veterani puhul (sh üks, kes ise meeleheitele viiduna eutanaasiast küsis). Minister Lawrence MacAulay andis juhukorra üle RCMP-le (Kanada Kuningliku Ratsapolitsei) uurimiseks. Üks VAC-i töötaja vallandati.
Isegi Trudeau nimetas seda “absoluutselt vastuvõetamatuks” ja lubas meetmeid, et sellised õudused enam ei korduks. Kirjeldatud juhtum sai Kanada eutanaasia-programmi (MAiD, seadusest alates 2016, laienenud 2021) kriitika lipulaevaks.
Kriitikud väidavad, et eutanaasia on liiga kättesaadav ja võib survestada haavatavaid inimese (nt puudega veterane) elu lõpetama majanduslike või sotsiaalsete vajaduste asemel. Tuleb igas punktis nõustuda.
2022. aastal oli MAiD-i juhtumeid üle 13 000, teeb 10% kõigist surmadest Kanadas. Kas me sellist verist hullumaja tahamegi? Mina ei taha! Ja ma ei luba! Jälgid elukad, põrgu sigidikud, käed eemale õnnetutest inimestest!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.12.2025