Ühe kohaliku vöörmündri poolt kirja pandud Karja kiriku kroonikast võib lugeda, et 1820. aasta 6. jaanuaril „kuulutati talurahwale priius wälja“.
Jäin mõtlema sellise väljenduse üle – rahvale kuulutati priius välja.
Niisiis, rahvas ei ole priiuse ehk vabaduse subjekt, vaid objekt. Priius antakse kõrgemalt poolt, see ei tulene inimeste endi võõrandamatutest õigustest.
Ja nii on see jäänud meie rahva puhul tänapäevani. Rahvas kutsutakse ka tänapäeval (piltlikult) mõisa juurde või kirikusse kokku ja kuulutatakse, et teile on kõrgemalt poolt jälle natuke priiust juurde antud. Muidugi mõista tuleb härrasid edasi teenida ja makse veel rohkemgi maksta.
Viimasel ajal on priiust antud peamiselt omasooiharatele ja tahetakse anda ka elust tüdinutele. Homopriiust jagub laulurahvale ohtrasti. Nii mõnigi mees saab ausaks meheks tehtud. Muid priiusi tõmmatakse vaikselt kokku. Rahvast noogutab, ei ütle midagi, vaid läheb tagasi tööle või kõrtsi.
Priius on niisiis midagi, mida mõis annab ja mõis võtab. Või õigemni keisrihärra, kes on kõrgem veel kui mõisnik. Ja me oleme sellega rahul. Sest mida me ikka oma priiusega oskame peale hakata?
Veiko Vihuri,
vaimulik
