Krimi- ja õudusžanri arenemise kohta on kirjutatud, et kui algselt olid õudused lugudes kaugel (Dracula loss), siis tööstusrevolutsiooni ajal kolisid hirmud inimeste lähedusse. Ühest küljest kolisid inimesed äärelinnadesse, et hakata tööle tehastes, ning nende vaesusest puretud ja ebaturvaline uus kodukant ärataski hirme, teisalt aga olidki need olemas – täiesti teistsugusesse keskkonda (maalt linna) kolinud inimeste hulgas tekitas ellujäämisvõitlus koos seniste identiteetide kadumisega sageli väärastunud tegelasi, sealhulgas sarimõrvareid.
Järsud muutused on inimkonnas alati kõik segi paisanud, on kadunud senised piirid, normid, reeglid, kõik ei suuda muutustega kohaneda ja kannatab just inimeste psüühiline seisund. Kui muutused on evolutsioonilised, on inimestel aega nendega harjuda; kui aga revolutsioonised, siis, nagu öeldakse, segased ajad tekitavad segaseid inimesi.
Läänemaailmas algas üks laastavamaid protsesse seoses Vietnami sõjaga, kui sõjavastaste protestide käigus kujunesid välja mitmed revolutsioonid, sealhulgas seksrevolutsioon, mis vallandas suhetes ja intiimkäitumises vaba ja kontrollimatu hälbekäitumise. On tähelepanuväärne, et just sel ajastul tekkis klassikalise marksismi asemele uusmarksism, kelle jaoks polnud revolutsiooniline klass enam üha jõukamalt elav töölisklass, vaid uuteks revolutsionäärideks said naisõiguslased, migrandid ja lodevad seksivähemused – sel ajal algas homoseksualismi võidukäik.
Marksistliku revolutsiooni aluseks on alati olemasoleva purustamine ja üldjuhul asendamine vastupidisega. See käibki just praegu kogu läänemaailmas ja aktiivselt ka Eestis. Ennekõike üritavad revolutsionäärid purustada senised identiteedid: rahvusliku, religioosse, soolise, seksuaalse ja nii edasi. Identiteedid kaotanud inimesed on ülimalt vastuvõtlikud kõigele “uuele”, nad on mõjutatavad, alluvad hästi ajupesule. Neil ei ole enam, kust jõudu ja väge ammutada. Selle on hästi kokku võtnud Sven Sildnik sektide põhjal.
Ka piiritute vabaduste jagamine on seotud revolutsioonilise situatsiooni tekitamisega: kui “vabas maailmas” tekib arvukalt uusidentiteete, nagu kõik need LGBT lühendi alla koondunud pseudogrupid, uued sood, rahvuseta ja kodumaata maailmakodanikud jne, siis tekivad paratamatult hõõrdumised, kui ühe vabadus põrkub kokku teise, vastupidise arusaamaga vabadusest. Kui sinna lisada alles jäänud traditsionalistid ja samas sisserännanud tõsimoslemid, siis tekib suur segadus – ja segadusele revolutsiooniline situatsioon tekitataksegi, et siis totalitaarselt “kord majja lüüa”.
Selle marksistliku identiteetide purustamise tagajärgi me kogu läänemaailmas näemegi: kuriteod, terrorism, massitulistamised, kultuurikonfliktid – see ei ole sugugi traditsionalismi ehk “paremäärmuslus” süü, vaid sellise olukorra on tekitanud vasakpoolsed revolutsionäärid. Inimestelt on ära võetud kauaaegsed identiteedid, mis hoidsid neid oma kogukonnas, selle eetilistes ja moraalsetes raamides. Progressivistid aga on ilma peale lahti lasknud terved kambad anarhiste, kes ei teagi, kes nad on.
Eestis algas see revolutsioon 2014. aastal kooseluseadusega. Pärast seda on meil traditsiooniline perekond asendatud homoseksualismi ja soovahetajatega; oma kodumaa tunnetus “euroopaliku imeeriumimeelsusega”; rahvusriiklus multikultuursusega; eestlus internatsionalismiga jne – ühe põlvkonna jooksul on senised identiteedid kui mitte purustatud, siis vähemalt oluliselt nõrgendatud ja asendatud “liberaalsete uusväärtustega”. Eestlased on kaotanud elujõu, on näha, et nad ei hakka enam vastu ega tule tänavatele ka siis, kui nende endi rahakoti kallal ollakse.
Kuigi liberaalsete ja vasakjõudude hinnangul tuleks vihakõneseaduste ja kohustusliku sallivusega luua sõbralik ja salliv ühiskond, siis me kõik näeme, kuidas liberaalne Lääs, kes on seda poliitikat aastakümneid ajanud, vappub ise sisekrampides, olles saanud lisaks vastuolusid ja konflikte, mida neis alles hiljuti polnud. Headeks näideteks on Rootsi ja Saksamaa, kus käib sisuliselt varjatud kodusõda, ja selle algatajad pole sugugi traditsionaalse ühiskonna pooldajad, vaid progressivistid, kes purustasid kogu normaalsuse ja asendasid selle poliitilis-ideoloogilise nihilismiga.
Vaadakem ka Eesti poliitikuid: Liisa Pakosta, Kristina Kallas, Margus Tsahkna, Lauri Hussar, Indrek Tarand, Hannah Lahe, Juku-Kalle Raid, Jürgen Ligi, Valdo Randpere, Erkki Keldo, Kristen Michal jne, jne – nad kõik on purustajad ja lammutajad, mitte ehitajad.
Uued Uudised