Riigikogu arutab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi, mis tooksid koolidesse õpetaja neljaastmelise karjäärimudeli. Plaan näeb ette alustava õpetaja mentorlust, senisest suurema tähelepanu enesearengule ning selgema karjääritee.
Eelnõu läbis juunis esimese lugemise. Enne teist lugemist uuris Õpetajate Leht Riigikogu liikmetelt, millised on selle plussid ja miinused. Erakondade esindajad näevad algatuses nii vajalikke samme kui ka tõsiseid kitsaskohti – peamiselt rahastuses, kvalifikatsioonita õpetajate toetamata jätmises ja regionaalsete erisuste arvestamises. Arutelu keskmes on küsimus, kas uus süsteem suudab päriselt õpetajaametit väärtustada ja järelkasvu kindlustada.
Riigikogu liige Evelin Poolamets (EKRE): „Selline karjäärimudel võiks anda noortele õpetajatele perspektiivi ja motivatsiooni, näidates, et õpetajaametis on võimalik areneda, suurendada oma pädevust ja teenida paremat palka. Samas ei ole selgust ja kindlust, kas riik leiab karjäärimudeli rakendamiseks vajalikud 19 miljonit.
Mööda ei saa vaadata ka tõsiasjast, et eelnõu ei lahenda õpetajate töö tegelikke kitsaskohti. Eesti Haridustöötajate Liidu uuring näitas, et 92 protsenti õpetajatest on kogenud läbipõlemist ja 58 protsenti kaalunud ametist lahkumist. Peamised põhjused on väike palk ja suur töökoormus. Õpetajate kõrgem keskmine töötasu tuleb sageli lisatöö arvelt. Kuigi statistika kohaselt ületab keskmine töötasu riiklikku alammäära, ei pruugi see tuleneda seadusega ette nähtud 35-tunnisest töönädalast, vaid lisakohustustest: klassijuhataja töö, ületunnid või normist suurem tundide arv.
Kui õpetajate keskmine palk jääb alla kõrgharidusega töötajate keskmisele sissetulekule, ei piisa karjäärimudeli koefitsientidest, et muuta õpetajaamet atraktiivseks. Samuti ei lahenda mudel õpetajaskonna vananemise probleemi.
Eelnõu ei paku lahendust ka kaasava hariduse kriisile. Tugispetsialiste napib, paljudes koolides puuduvad logopeedid, psühholoogid ja eripedagoogid. Kui õpetaja peab täitma ka nende rolli, ei aita teda ka kõige parem karjäärimudel. Sama kehtib piirkondliku ebavõrdsuse kohta – maakohtades on õpetajaid leida raske ja mudel võib seal täiesti jõuetuks jääda.
Karjäärimudeli rakendamine tuleks siduda reaalse palgatõusuga, mis viiks õpetajate töötasu vähemalt kõrgharidusega töötajate keskmise tasemeni. Vastasel juhul ei teki klassi ette noori spetsialiste. Riik peab leidma meetmed, et tagada tugispetsialistide olemasolu igas koolis.
Kõige enam tähelepanu vajab aga õpetajate järelkasv. Lisaks palgatõusule ja paremale toetusele on vaja meetmeid, mis tooksid noori õpetajaid tööle ka maapiirkondadesse.“