Enamus hiisi lagastatakse meil nii, et keegi ei tea, ei näe, ei kuule. Ja kui ka kuuleks, ei hooliks. Virumaal Vinni vallas lagedaks raiutud püha Miila hiiemägi on ebameeldivaks erandiks, lugu torgati lehte. Midagi uut ja huvitavat siin ei ole, Ahto Kaasik kinnitas oma põliste pühapaikade raamatu esitlusel, et meil hävitatakse aastas 300 hiit.
Iga päev võetakse mõni hiis maha ja ei huvita see unikaalne pärandkultuuri rüüstamine ei politseid ega prokuratuuri ega suuremat osa patriootidest. Ehk on isegi parem, kui keegi hiitest midagi ei tea ega pea. Siis ei korraldata seal vähemalt homode paaritamist ja ei etendata harrastuspornograafiat nagu ERMis.
Looduse ees lömitamine on meil laialt levinud, on puuembajad, on kanakaitsjad, on siilide ja konnade õiguste eest võitlejad. Samas hiied, mis on looduslikud pühapaigad ja sobivad nii puuembamiseks kui siilikultuse harrastamiseks, on unustatud, ebapopulaarsed ja langevad igapäevaselt rüüstajate saagiks.
Loodus on ilus, tervisele kasulik, kesksel kohal meie vaimuelus ja maausus, kindlasti kirjutab keegi kuskil ka halba loodusluulet, sellest ei ole pääsu. Ometi on looduse ilu ja suuruse pühaks pidamine kadunud, vähemalt selle traditsioonilises, eesti kultuurile omases ja iidses vormis. Globalistlik plastmassi maitsega loodusekultus mõistagi lokkab.
Aga kui palju sügavust, tunnetust ja ausust on globalistlikes eksperimentides, seda teame kõik hästi. Kogu see globaalne kõnts on ersats, silmakirjalik, moehaiguse ilming ja takka otsa veel madalalaubaline. Meil on oma loodus, oma looduseusk, aga keegi ei taha sellest millegi pärast midagi kuulda. Mis?
Järjekordne rahvusliku alaväärsuse ilming. Pluss sajandeid kestnud kultuuriimperialism. Meie hiied on unikaalsed ja haruldased, seda mitte ainult Euroopas, vaid ka mujal. Hiisi ei tunta linnades, liiva- ja jääväljadel, neid ei ole merel ja neid ei ole ka kristliku kultuuri mõjualadel säilinud. Meie oleme halvad kristlased, pole kõike veel välja juurinud, kahju on olnud.
Me oleme aga aegamööda ise ennast ise endast välja juurinud. Ja tänu sellele peab täna hävima see, mis on üle elanud katoliikluse, reformatsiooni ja poolhullude lahkusuliste eriti põhjaliku hävitustöö. Mõistagi ei ole keegi võhikuks ja vandaaliks sündinud. Meid on kasvatatud pimedaks ja kurdiks kõige vastu, mis puudutab meie ajalugu, hingeelu ja muinasusundit.
Meil pole ju enam muistset vabadusvõitluski olnud, meie oma euroajaloolaste kotkaperspektiivist vaadates oli tegu ristisõitjate grupeeringute omavahelise arveteõiendamisega. Fenomenaalne lollus ja reetmine. Suuremat pilti vaadates on tegu globalistide-satanistide võitlusega rahvuskultuuride ja looduse vastu.
Kui me kujutame endale ette metsameest, kelle kogu info tuleb homoseksuaalsest ERRist ja kes vaba aja veedab mistahes virtuaalses luulus, tunneb ennast halvasti nii rahvuskultuuri kui looduse keskkonnas ning alateadlikult üritab nii eestlust kui metsa hävitada – talle on see võõras ja ohtlik asi, umbes nagu mõisniku ehitatud korsten talupoja rehetares, meeldib küll, aga kui kaltsudega kinni toppida, siis meeldib veel rohkem. Korsten oli kunagi uus ja kahtlane asi.
Tänapäeval tekitavad massides võõristust traditsioonilised väärtused, muu hulgas ka loodus. Ja kui me oleme üle läinud looduse vaenlaste poole, siis pikka pidu siin enam ei ole. Vanad ja omad väärtused tuleb tagasi võta. Keegi ei tee meist eestlasi, seda peame me ise viimases hädas tegema.
Võtke kätte Ahto Kaasiku 400 leheküljeline “Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad” see on hea raamat alustamaks oma elu eestlasena, põlisrahva täisväärtusliku liikmena. Raamatus on palju pilte, tegu on asjaliku teejuhiga, mis viib radiaatorite vahel kasvanud kodaniku põnevale rännakule kodumaa põlistesse väepaikadesse.
Kaasikust leiab sadakonna hiie ja teise loodusliku pühapaiga lood, mis tutvustavad nende pärimusi, ajalugu, kultuuri- ja loodusväärtusi. Rändurile on abiks paikade koordinaadid, kaardid ning piiride ja juurdepääsutee kirjeldused. Lisatud on seni kõige põhjalikum loetelu kaitstavatest pühapaikadest. Raamatu lõpuosast leiab soovitusi, millest on abi pühapaikade külastamisel, pildistamisel, hooldamisel, uurimisel ja õuesõppe korraldamisel.
Kuskilt tuleb alustada eestlaseks olemist, miks mitte teha seda täna ja minna raamatukokku, raamatupoest on raamatut väga keeruline leida, nii seda kui teisi, mida on üldse mõtet lugeda. Metsa või mere äärde võib minna ka ilma raamatuid lugemata, aga teadmine on tundele abiks, aga jah, ega ekraani eest ei ole lihtne põgeneda.
Side võõraste luuludega on tugev, plastmassi ja räni kutse vastupandamatu. Virtuaalsuse ja tehisliku ülimaks väärtuseks pidamine on koos emapiimas lahustatud vaktsiinidega sisse imetud. Kindlasti on teed oma rahva, oma ajaloo, looduse ja iseenda juurde väga raske leida. Eriti raske on siis, kui otsida ei tule pähegi.
Pea on kõike head ja globaalset täis, kliima, feminismitõde, immigratsiooni õnn ja kolmas ilmasõda, mida mingid lurjused usinasti ettevalmistavad. Aga mina ütlen teile et hiis on parem kui kolmas ilmasõda või sundsüstimine. Proovige kindlasti. Ka tavaline mets on väga hea, kuupaistel käib ka võsa.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 15.12.2025