Ühe järjekordse lapsajakirjanikust naiivitari jutt leidis kriitikat kogu ühiskonnast. EAOLi liige Priit Tammeraid luges eile Eesti Ekspressi, kus autoomanikke võrdsustati vaktsiinivastastega ja kirjutas autopõlgurist ajakirjanikule väikese meeldetuletuse sellest, mis on tegelik elu.
“Houston, we have a problem!
Noorajakirjanik Anna Teele Orava maailmapildis on ühiskonnas koondunud ühisesse onu Heinodest lumpenite armeesse antivakserid ja auto(äärmuslased/kasutajad), kes näivad tema käsitluses olevat sisuliselt üks ja sama inimrämps.
Eesti Ekspressis ilmunud arvamusloos võrdleb Orav nn autoäärmuslust vaktsiinivastasusega. Nagu mõjuva loo kuldreegel ette näeb, kultiveeritakse lugeja meeled esmalt vastuvõtlikuks inimlike tragöödiatega – lood, mis on kahtlemata äärmiselt kurvad, kuid siiski vaid üks osa tervikpildist.
Autod võivad põhjustada liiklusõnnetusi, vigastusi ja võtta elu. See on vaieldamatu.
Sama vaieldamatu on aga ka see, et tänu autodele jõuavad iga päev tööle arstid, kes päästavad inimelusid. Tänu autodele saavad kümned tuhanded pered veeta ühist kvaliteetaega, mille nad muidu kulutaksid ühistranspordis logistikat lahendades. Tänu autodele jõuab toit lauale, lapsed kooli ja huviringidesse ning paljudel juhtudel üldse tööle.
Kas see loetelu kõlas läägelt? Ühekülgselt?
Täpselt. Just nii kõlab ka Orava artikkel – ainult vastupidises suunas.
Ajakirjaniku enda kasutatud määratluse järgi olen ma nüüd ilmselt autoäärmuslane.
Olgu faktid laual. Ligikaudu pool Eesti elanikkonnast kasutab transpordiks autot – juhina või kaassõitjana. Jalgrattaga liigub igapäevaselt umbes 2% elanikkonnast. Ülejäänud lahendavad oma liikumisvajaduse ühistranspordi abil.
Kui võtta Orava artiklis kasutatud loogika tõsiselt, siis tähendab see, et pool ühiskonnast on äärmuslased, sest nad ei ole valmis loobuma oma senisest transpordiviisist – isegi siis, kui seda soovib väike, kuid häälekas vähemus.
Kunagi tähendas äärmuslus midagi muud.
See ei olnud häbimärk, mida raevunud vähemus sai nööpnõelaga enamuse torso külge pressida.
Huvitaval kombel on nõiajahis „äärmuslaste“ vastu leitud endale relv ka teaduses. Üha sagedamini kohtab väiteid stiilis „teadus tõestab“ või „teaduslikult on kinnitatud“ – ilma et keegi viitsiks täpsustada, millest, kelle poolt ja millise metoodikaga täpselt jutt käib.
Meie riigi kõrgkoolides õpetati pool sajandit teaduslikku kommunismi ja parteiajalugu. Ka see oli omal ajal „teadus“.
Teadusel endal ei ole silmi, kõrvu ega käsi. Teadus ei sõida novembrikuises kaamoses kastirattaga ega ela sunni ajel „getostuvas“ linnas.
Teadus on meetod, mitte moraalne kompass.
See on tööriist – pigem haamer kui tõde. Ning nagu iga tööriista puhul, sõltub ka teadusega tehtud töö tulemus sellest, kes seda käes hoiab ja mis eesmärgil.
Orava artiklist käivad läbi kaks sisuliselt tühja ideed.
Esiteks usutakse, et linnaruumis kunstlike takistuste loomine aeglustab liiklusvoogu ja muudab tänavad turvalisemaks. See kõlab loogiliselt, kuni meenutada vana Scania vanasõna: kõik, mis meid ümbritseb, on olnud kunagi veoauto kastis.
Kui tänava suudab läbida veoauto, siis ei ole see sõiduautole takistus. Küll aga on sellised lahendused sageli tähelepanu hajutavad – ja tähelepanu hajumine ei ole ohutuse sünonüüm.
Teiseks loodetakse, et rattateede arendamine, kergliiklejate heroiseerimine ja autojuhtide häbimärgistamine suunab suure hulga inimesi autodest rattasadulasse ning „päriselt autot vajavad“ inimesed saavad seejärel ummikuvabalt liigelda.
Eestis on ca 1,36 miljonit elanikku. Kas lugeja usub, et täna hommikul 13600 ratturit sõitsid kodust välja oma igapäevaseid toimetusi tegema? See oleks vaid 1% inimestest.
Kuid „ilusa ilma rattur“ ei vabasta linna ei bussist ega autost. Tema istekoht peab ootama ühistranspordis ja tema auto koht liiklusruumis – ka siis, kui ta parasjagu rattaga sõidab.
Mis toimub päris maailmas? Hoolimata tänavatel silma hakkavatest luksusautodest on auto Eestis eelkõige madalama sissetulekuga inimese liikumisvahend.
Põhjus on lihtne: vaadakem kesklinna elupindade hindu ja sealsete kontorite keskmisi palku.
Need on edukad inimesed, kes räägivad hoolivast linnast ning kelle jaoks jalgratas on sageli mugav ja stiilne viis pubisse sõitmiseks. Elades hästi ühistranspordiga kaetud kesklinnas, ei ole auto vajalik ja võibki tunduda tülikas detail.
Auto on vajalik neile, kellel ei ole võimalik elada töökoha kõrval, valida paindlikke tööaegu ega kanda linnaplaneerimise eksperimente oma laste, vanemate või tervise arvelt.
Seega ei sunni rikaste ja edukate maksustamine või autoga liikumise kallinemine neid transpordiviisi muutma.
Küll aga sunnib see vaesemaid inimesi tegema valikuid oma toidulaua, laste võimaluste ja elukvaliteedi arvelt – panustama rohkem autosse ja saama ise vähem.”
Eesti Autoomanike Liit
