Indrek Tarand tahab jälle saada presidendiks.
Tema kuulub meil sellesse kampa, kes on kohtunike silmis armu leidnud. Ühe pepumüksu eest nõudis auväärt kohus tõsises meeles talle kaks tuhat eurot kahjutasu välja – ja miskipärast lausa kahelt mehelt, siis nagu topelt, ehkki sõbraliku müksu sai ta vaid ühelt neist, teine lihtsalt aitas teda püsti, kui ta oli tasakaalu kaotanud. Kas kohtunik ei peaks valdama loogikat?
Mille eest ta karistas inimest, kes Tarandit aitas? Kas me enam ei tohi maha kukkunud inimest tänaval püsti aidata?
Pealegi me näeme videost, et Tarand naeris, kui teda püsti aidati ja ta selle müksu sai, mitte ei hakanud nutma ega hõiganud appi ega noominud müksajat? Ta ei saanud ju haigetki, see tegi talle nalja, mille eest ta siis kahjutasu nõudis?
Tarandilt me loogikat vist oodata ei saa.
Aga kohtunikelt?
Kuidas suhtuda sellesse, et tõsiseid laimamisi ja rikkumisi ei võta kohus üldse kaalumisele, aga tühised ja isekad solvumised õiglase kriitika peale – need võetakse ette ja tõerääkija (või oma arvamuse avaldaja) pannakse solvujale sunniannetust tegema.
Purjus huligaan tohib registreeritud meeleavaldust segada ja kokkutulnud rahvast mõnitada, vihane liberaal võib inimesi lapsevankriga rammida ja fašistídeks sõimata, aga teda korrale kutsuda ei tohi, tema käitumisest kriitiliselt kirjutada ei tohi, sellest isegi omavahel rääkida ei tohi, – see on kuritegu ja seda kohus karistab rahatrahvidega.
On minultki sellisel kombel välja pressitud 500 eurot – Rita Holmile, meie lasteaia-nokulaulu-tädile. Püüdsin küll selgeks teha, et mul polnud mingitki kavatsust tema “mainet kahjustada” ega tema “head nime määrida”.
Minu arvates saab seda teha ainult inimene ise. Ja vähemalt minu silmis ta seda tegigi, lisades esimesele mainekahjule (inetu esinemise lasteaias) minu kohtussekaebamise, mis oli veel suurem mainekahju.
Ebasündsale esinemisele ja laste alandamisele lisandus sihilik pahatahtlikkus ja iseenda käitumise ebaadekvaatne hindamine. Nii et minu silmis tal seda head nime ega mainet (mida keegi rikkuda võiks) ei ole kunagi olnud. Ja selles ei ole süüdi ei mina ega tema teised kriitikud.
Minu arvamus kellegi tegevusest – mingis kinnises sotsiaalmeedia grupis, kus niikuinii vestlevad omavahel sarnase maailmavaatega inimesed – ei kahjusta mitte kellegi mainet ega määri kellegi head nime, kui ta seda ise ei ole enne juba teinud.
Hinnang kellegi veidrale või kahtlasele tegevusele ei ole maine kahjustamine. Oma maine kahjustas ära too isik juba selle veidra või kahtlase tegevusega, mis paljudele vaatajatele tundus lausa ahistava ja ebakohasena.
Kui vargale ei meeldi, et teda vargaks nimetatakse, siis ärgu ta varastagu. Nii lihtne see ongi. Kui inimene on kergesti solvuv, ei talu kriitikat, siis ei maksa avalikkuse ees esineda sellisel viisil, mis võib paljude inimeste sündsustunnet riivata!
Rita Holm esitas ju Eesti avalikkusele otsese väljakutse. Ta nõustus oma lasteaia loengut ja laulukest jagama populaarses televisioonisaates. Loengut ja laulukest, mille sisu ja laad ilmselgelt väga paljudele inimestele meeldida ei saa.
Mida ta selle eest siis vastukajaks ootas? Ja miks ta sellest negatiivsest vastukajast nii närvi läks? Kas ta tõesti ootas aplausi?
Ise peab ta ju ennast õigeks, Sexpos äraõpitud suguelu mitmekesisuse propageerimist “progressiks”, uuendusmeelseks ja positiivseks nähtuseks, ja kriitikuid tagurlikeks ja foobideks ja muidu kurjadeks inimesteks.
Sellest peaks talle enda lohutamiseks ja enesekindluse tagamiseks küll piisama? Mingi minister andis talle ju selle Mikk Pärnitsa auhinnagi – kaks vägevat vägivallaennetajat?
Milleks siis kriitikuid kohtusse tirida? Vaeseid õnnetuid tagurlasi, vanameelseid ja “homofoobe”?
Aga kohtunik peaks ometi teadma, et ka nemad on ju selliselt loodud? Missugune moraalne õigus on neilt selle eest raha välja pressida? Inimesed reageerisid ju Rita tegevusele, mis neile ei meeldinud, mis koguni vihastas väga paljusid inimesi nii, et nad sotsiaalmeedias (kinnises grupis, omavahelises vestluses!) ei valinud väljendeid?
Kui inimesele ei meeldi, et teda peetakse joobnud huligaaniks, siis ärgu käitugu nagu joobnud huligaan. Kui inimene ei taha, et teda omavahelistes vestlustes ebameeldivate epiteetidega ehitakse, siis ärgu käitugu väljakutsuvalt, ärgu ise halvustagu ega solvaku teiste väärtushinnanguid ja kultuuri, ärgu ise rünnaku ega laimaku teisi.
Nii lihtne see ongi.
Tõsi, need mõtted võidakse pöörata ka minu ja teiste konservatiivide vastu. Need, kellel endal ei ole tõsiseid argumente võtta, just niimoodi käituvad. Maalivad sildi ja kleebivad oma vastasele peale. Võtavad pika artikli ja keeravad selle ümber, ütlevad, et ise enda kohta kirjutate.
Sest nad ise ju kirjutavad ise enda kohta, kui konservatiive laimata püüavad, ja kleebivad teistele peale neile endile imeliselt hästi sobivaid silte.
Nemad ei selgita ega analüüsi. Sest nad ei oska, ja neil ei ole ju teaduslikku või üldse mõistlikku teoreetilist alust. Neil on paksust kantseliidist tühisõnade karkass. Usuartiklid. Nad vastandavad sajanditevanusele kultuurile ja traditsioonidele oma juurteta, kujutlustest ja väljamõeldistest kokkuklopsitud progressi-ideoloogia.
Just selle järgi on võimalik vahet teha, keda uskuda ja keda mitte. Kes kleebib sildi, see on ideoloogiline marionett.
Konservatiiv selgitab, põhjendab, arutleb, analüüsib, ja paljastab võltsliberaalide valesid.
Konservatiiviga on võimalik teemasid arutada, ideoloogilise marionetiga ei ole see võimalik, ta vastab sildiga, loosungiga, plakatiga. Laimuga. Propagandakaikaga.
Malle Pärn