Jõul läheneb, Jeesuse sünnipäev on käeulatuses, kristlased ehivad jõulukuuske ja ERR valmistub järjekordseks anaalseks provokatsiooniks, ülejäänud kas ostavad asju või mediteerivad süldileti ees. Midagi peab ju ometi jõulude ajal tegema.
Jõulupuu ehtimine on vana ja ilus komme ja pärit kas Tallinnast või Riiast, 1441. aastal püstitas Mustpeade vennaskond Revali Raekoja platsile puu, mille ümber tantsiti, joodi ja kisendati – seda peetakse sageli maailma esimeseks avalik-õiguslikuks jõulupuuks, sarnane komme oli ka Läti kaupmeestel, Riias on jõululäbu mainitud 1510 a.
Kaupmeestel on omad seadused, maarahvas aga pidas jõulu ummamuudu, mingit saladust siin ei ole, kõik on ilusti kirjas Mall Hiiemäe akadeemilises teoses “Eesti rahvakalender 7. osa”, see 340-leheküljeline raamat ilmus Eesti Raamatu väljaandel 1995. a. ja on läbinisti pühendatud iidsetele jõulukommetele ning on raamatukogudes ja ehk ka antikvariaatides kättesaadav.
Hoiatus, see on okultistlik teos ja kubiseb kõikvõimalikest maagilistest riitustest ning nõiatempudest, muud seal ausalt öeldes ei olegi. Möll kestis toomapäevast nuudipäevani ehk siis tubli, 21. detsembrist 13. jaanuarini ehk 23 päeva, on tähistatud ka ligi kaks kuud, olenes vilja- ja karjaõnnest ning talurahva tervisest.
Ränk oli see muinaseestlase elu. Tehisaju arvutas, et tänastes hindades maksaks ehe jõulurituaal 1500 okupatsiooniraha, käsitööõlu üksi 300 ja sealiha ei võtnud robot üldse arvesse, pluss ettevalmistusaeg. Rahvariided tuleks ka selga saada, jälle üüratu kulu. Seega oleme olukorras, kus etnograafiliselt ja ajalooliselt autentsed jõulud on meile kättesaamatud.
Põhiline rituaal oli muidugi kultuslik söömaaeg, vanasti söödi jõuluajal numeroloogiliselt, seega 7, 9 või 12 korda või pandi lauale vastav arv roogasid, et nõiduda järgmiseks aastaks perele õnne ja küllust. Tööd olid keelatud, rummi ja veini ei joodud. Õlgede tuppa toomine on probleem, sama tulemuse annab, kui loopida põrandale tühjad kingikotid, pakid ja pakendid.
Õlgede ja heinte tuppa toomise mõte oli selles, et kui esivanemat hinged tulevad, siis ei häirita kalleid külalisi kolistamisega, õlgedel sahistad vaikselt viisku ja mingit tüli sellest ei tule. Põhimõttelisest annab sama tulemuse ka vaip, aga kust seda tänapäeval võtta. Hea vaip on ikka kole kallis. Sokkide väel laminaadil jalutamine on vastuvõetav kompromiss.
Söömisest oli juttu, õlut juua tuleb aga kogu aeg, sest see pole niisama meelelahutamine, vaid ohver esivanemate vaimudele, haldjatele ja muudele jeekimitele. Õlu pidi olema kõigil, ka kõige vaesematel, siin ei ole mingit keerutamist ja vabandamist ning kesvamärga pidi jaguma nuudipäevani.
Esimese õlle loopis peremees mööda maja laiali või valas õlekubusse, öeldes, anname jõuludele ka juua. Peame aru saama, et jõulud on võimsad ja sõbralikud olendid, mitte riigipüha või vaba päev. Kuidas see muinasokultism meie esivanematel kirikukommetega kokku käis, täpselt ei tea, aga ta käis ja kõik olid rahul, nii kirikhärra, jeekimid kui lakkekrantsid ja õgardid.
Eks me tänapäeval anna samuti andamit erinevatele jumalatele, nii ukraina korruptantidele, euroliidule kui erapankadele, ega näe selles mingit vastuolu. Igaüks toob oma õnne, üks homoõnne ja teine sõjaõnne ja kõik peavad tasu saama.
Oluline oli käia saunas ning võtta sinna leib ja õlu kaasa, ka laval tuli süüa-juua ja visata õlut kerisele. Nii, et kui lähete lähitulevikus vanni või duši alla, siis pistke burks põske ja tõmmake pint rindu. Lemmikloomadele valage ka õlut kaela, nii peab.
Vahekokkuvõtteks, jõul on eesti asi, kus kiriku, talupoegade ja globaalsete kaupmeeste kombed on sulandunud hoomamatuks, aga väga ilusaks kamakaks. Kiriku kombed toimivad ilusti, kaupmeeste hoog aina kasvab, kahjuks talupojad ja nende vaimne pärand aga kiratseb. Talupoeglikku komponenti on rohkem vaja, muidu pole seda kaasamist, multikultuuri ja rikastamist.
Talupoegi on vähe, neil on vähe raha ja ega nende kommetele ka ülemäära palju tähelepanu ei pöörata, NATOl on omad asjad ajada, arusaadav ja mõistetav. Seega peame me ise tublid olema ja ei tohi kaotada lootust, et õlgi pole, õlu ei maitse ja sealiha on kliimale halb. Identiteedile ja väärikusele on sealiha aga väga hea, tervisele muidugi ka.
Ja kui halb see õlugi olla saab, esivanemad olid sellest lausa läbi imbunud. Elagu patriarhaat! Jutu mõte selles, et uurime oma esivanemate kombeid, teeme arhiivide sügavustesse talletatud andmetest järeldusi ning arendame ja kujundame muistsed tavad ja rituaalid tänapäevale sobivaks.
Loomulikult on see aastakümneid kestev pingutus ning nõuab institutsioonide ja investorite panust, kuid midagi saame ka ise ära teha. Pakun välja projekti inimnäoline jõul, mis seisneb lühidalt öeldes selles, et lisaks jõulupuule ehitakse ka iseennast, pannes erilist rõhku jõuluehetele. Võin selgitada.
Miks ehitakse jõulupuud? Jõulupuu ehtimise komme ulatub tagasi paganlikesse talvepööripäeva traditsioonidesse, kus igihaljaid okaspuid, olgu siis kuusk või mänd, peeti elu, taassünni ja valguse sümboliks pimedal talveajal. Nii oli Vana-Rooma Saturnaalidel, keldi druiidid ja Põhja-Euroopa rahvad kaunistasid kodusid, et tähistada päikese tagasitulekut.
Eestlane on samuti rasked ajad üle elanud, nagu kuusk või mänd talve, ja ikka igihaljaks jäänud. Olgem ise ka taassünni ja valguse sümboliteks pimedal ajal ja ehtigem ennast, sest jõulupuu piparkookidest ja klaaskuulidest ei piisa kaugeltki mitte. Piparkooki ei ole ilus rinda riputada, aga ehtekunstnikud on aega jooksul sada imet kokku sepistanud.
Meil on rahvuslikud sõled, rahvusromantilises stiilis viikingilaevaga rinnaehted, valik on lai, siit hakaku mõte õiges suunas liikuma:
Sõlg — kõige ikoonilisem eesti ehe: suur hõbedane rinnaehe (sageli ketiga), millega kinnitati särki või keepi. Suured pidulikud sõled (nt Muhu või Lihula stiilis) võivad olla kuni 10 cm läbimõõdus, kaunistatud graveeringute, ripatsite või ketikestega.
Prees ja pross — väiksemad rinnaehted, sageli sõlest inspireeritud, kantakse igapäevaselt või moodsa riietusega.
Kaelakee — hõbedane kaelakett ripatsitega, kodarrahadega (ratta kujulised mündid) või helmestega. Seto piirkonnas on tuntud suured hõbekaelakeed.
Käevõru — hõbedased lahtised või suletud võrud, sageli graveeritud mustritega.
Kõrvarõngad ja sõrmused — lihtsamad, aga piirkondlikult eristuvad (nt rippuvad või ketiga).
Vöökaunistused — nt Muhu pandlaga vööd või Pühalepa rõhked.
Inimesed, olge ilusad, kaunistage ennast rahvuslike jõuluehetega, liigne tagasihoidlikkus kallil jõuluajal ja rahvusküsimusest ei ole voorus, pigem vastupidi.
Samas teen ettepaneku investeerida Kaitseministeeriumist saladuslikult kadunud 700 miljonit rahvuslikku jõuluehtekunsti, seda mõlemal juhul, siis kui leitakse üles ja ka siis kui ei leita.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.12.2025