Kreeka filosoofi Platoni vaatepunkt oli, et igal inimesel on „oma koht“. Platoni järgi (eriti teoses „Riigis“) on õiglane nii riik kui inimene siis, kui igaüks täidab rolli, mis vastab tema vaimuannetele.
Platoni järgi inimhing koosneb kolmest osast: mõistus (logos) → valitsejad, filosoofid; tahe / vaprus (thymos) → kaitsjad; iha / tööjõud (epithymia) → tootjad, hoidjad. Voorus – see tähendab hingeosade kooskõla, mitte sotsiaalset tõusu.
Tänapäeva Eestis pannakse paljud täitma rolli, mis ei vasta nende vaimuannetele. Platoni järgi on see ebaõiglus, mis rikub hinge tasakaalu, tekitab sisemise disharmoonia, viib isikliku tragöödiani. Platoni järgi püüavad meie poliitikud elada elu, milleks nad on varustatud vaimuannetega.
Luterlik kutsumusõpetus ütleb “Jumal ei küsi hiilgust, vaid ustavust”. Kutsumus (Beruf) ei ole eneseteostus, kutsumus ei ole prestiiž, kutsumus ei ole sotsiaalne tõus. Kutsumus on see koht, kus inimene teenib ligimest vastavalt oma andidele ja südametunnistusele. Kõik ausad rollid on Jumala ees võrdsed, kui neid täidetakse usus ja aususes.
Meie poliitikud liiguvad rollide poole, mida ühiskond nimetab „kutsutuks ja seatuks“, aga see on valesti seatud kutsumus. Neid kutsutakse taluma poliitilisi intriige, õigustama kompromisse, kasutama valet „tööriistana“ (poliitilised spinnid). Nad ei püüa olla need, keda maailm tegelikult vajab ja kelleks Jumal on nad vorminud. Eesti poliitikute potentsiaal peaks seisnema südametunnistuse teravuses, tõe ja vale eristamise võimes, moraalse vastutuse tundes, refleksioonis.
Me saame poliitikute puhul küsida: „kutsutud“ – kelle poolt, kui kutsujad oleksid kõiki kutsutavate vaimuandeid tegelikult teadnud? „Seatud“: milleks – kas seadjad ja seatavad isegi teavad eesmärke, sest eesmärkide seadmine ja saavutamise teede leidmine nõuab vaimuandeid? Ühiskond valimiste kaudu kutsub, institutsioonid panevad ametisse, kuid tulemuseks on inimene, kes on seatud valesse paika – näiteks valitsusse.
Poliitikute „Jumalast ette nähtud roll“ võiks olla vaimne tark suunaja, kogukondlik südametunnistus. Tegelikult poliitiline maastik parteide näol ei vaja mingeid vaimuandeid, poliitikuks pürgijad ise ei julge vaimuandeid näidata, sest loeb vaid lojaalsus. Eesti parlamendi puhul näeme, kuidas sekulariseerunud ühiskond summutab südametunnistuse (kinnitatakse näiteks eelarve, millest isegi aru ei saada) ja saame küsida, et “kas Jumala kutse võib jääda ühiskonnas täitmata?” Eesti poliitikute käitumine aastal 2025 oli kristlikus mõttes “eksinud kutsumuse tragöödia”, moraalne läbikukkumine.
Mis juhtub inimesega, kui ta elab elu, mida ühiskond temalt ootab, aga milleks Jumal teda ei ole kutsunud? Tulemuseks on sisemine rahutus, võõrandumine, kutsumuse tühjus, lunastuse puudumine. Meie poliitikud elavad ühiskonnas, mis on pannud nad kandma võõrast rolli. See roll ei ole nende hingele loomupärane. Nad ei saa nad kunagi leida sisemist õiglust ja hingerahu, ning konflikt lööb välja omavahelistes kisklemistes.
Seetõttu saab soovida, et poliitilised parteid ei kallutaks 2026. aastal inimesi kõrvale nende tegelikest rollidest, ei suunaks ilmasjata poliitilistesse ametitesse ja laseks teenida ligimesi vastavalt tegelikult Jumala poolt antud vaimuannetele.
Alver Aria