Eesti vabadusvõitleja ja endine riigikogu liige Mart-Olav Niklus suri neljapäeval 91 aasta vanuses.
Mart Niklus oli eesti dissident ja vabadusvõitleja, ta oli ühtlasi Balti apelli ehk eestlaste, lätlaste ja leedulaste Molotov-Ribbentropi pakti vastu koostatud pöördumise üks tekstiloojatest ja allkirjastajatest.
Aastal 1979 allkirjastatud Balti apelliga nõuti Balti riikide annekteerimise lõpetamist ning tuletati meelde 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingut. Selle tekst koostati augustis 1979 Nikluse kodus; ajaloolist sündmust tähistab Nikluse elumajale Tartus Vikerkaare 25 paigutatud mälestustahvel.
Mart Niklus oli NSV Liidu meelsusvang aastatel 1958–1966, 1976 ja 1980–1988. Rahumeelses vabadusvõitluses tegi Niklus koostööd teiste rahvaste ja eriti teiste Balti riikide esindajatega.
Mart Niklus ja tema aatekaaslased nõudsid 1980. aasta algul avalikult NSV Liidu okupatsioonivägede viivitamatut tingimusteta väljaviimist Afganistanist.
Eestimaa Kommunistliku Partei ja Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) korraldatud kohtulavastusel 1981. aasta jaanuaris kuulutati Mart Niklus “eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks”. Avalikkuse eest suletud istungil karistas Eesti NSV Ülemkohus teda 10-aastase vangistusega nn erirežiimi kinnipidamisasutuses ja sellele järgneva 5 aastaks asumisele saatmisega. 1981. aastal pidasid nii Niklus kui ka Jüri Kukk kestvat protesti-näljastreiki.
Maksimaalse karistuse “koostöö eest rahvusvahelise kodanlusega” oli Mart Niklus saanud ka 1958. aastal (tookord 10+3 aastat). 1966. aastal aga muudeti Eesti NSV kriminaalkoodeksit ja maksimaalkaristuseks selle paragrahvi puhul sai 7 aastat, kuid selleks ajaks oli Niklus viibinud vangistuses juba rohkem kui 8 aastat. Seetõttu vabanes Niklus samal aastal.
Mart Nikluse ühiskondlik tegevus on olnud algusest peale pühendatud teabe kogumisele ja selle vabale levikule nii Eestis kui rahvusvahelises ulatuses. Niklus on Eestis ja välismaal levitanud andmeid Eesti seisundist Nõukogude okupatsiooni all, vastupanu osutamisest sotsialistlikule režiimile, kaaskodanike ja välismaalaste represseerimisest, eriti aga oma kaasvõitlejast kaaskohtualuse, keemiateadlase Jüri Kuke tagakiusamisest okupantide ja nende käsilaste poolt. Kuke mälestuseks tänapäeval regulaarselt toimuvail Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverentsidel Tartu Ülikoolis on Niklus avalikustanud endiste kolleegide ja üliõpilaste kirjalikke pealekaebusi Jüri Kuke vastu.
Niklus on järeleandmatult suhtunud represseerijate tegevusse, eirates järjekindlalt KGB kohtueelseid õigusvastaseid menetlustoiminguid ning avaldades kommunistlikul kohtuistungil passiivset vastupanu, pidades patrioodile alandavaks poliitiliselt erimeelsete vastu nõiajahi korraldajatega suhelda – seda enam, et kohtuotsus oli niikuinii NLKP keskvõimu ja kohaliku ladviku poolt ette ära otsustatud.
Vangistuses jätkas Niklus võitlust okupatsioonivõimurite vastu ning inim- ja kodanikuõiguste kaitseks. See tõi talle kaasa täiendavaid karistusi, kokku üle saja.
Ta taotles Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel Eesti Kodanike Komiteedes ja hiljem Eesti Kongressi saadikuna. Pärast riikliku iseseisvuse taastamist jätkas ta osalemist Eesti poliitikaelus niihästi Riigikogu VII koosseisu liikmena kui ka mitmesugustel kodanikuühiskonna foorumitel.
Eesti tunnustas Niklust muuhulgas Valgetähe II klassi teenetemärgi, Kaitseliidu III klassi teenetemärgi, riigivapi II klassi teenetemärgi ja Jaan Poska medaliga.
Niklus pälvis ka Eesti teaduste akadeemia medali Charles Robert Darwini epohhiloovate teoste “Liikide tekkimine” (2012) ja „Inimese põlvnemine ja suguline valik“ (2015) tõlkimise eest eesti keelde. Samuti andis Niklus märkimisväärse panuse eestikeelse teadusliku sõnavara arendamisse.
Mart Nikluse esitati 27 korda Tartu aukodaniku tiitli saamiseks, kuid “endised” praeguses võimusüsteemis on alati suutnud vabadusvõitleja sellest väljateenitud tiitlist ilma jätta.