Paljud analüütikud ennustavad üha valjuhäälsemalt Euroopa Liidule samasugust lõppu, nagu Nõukogude Liidul oli, eurolojalistid on sellest võrdlusest marus, kuid ometigi – deja vu on ilmne.
Kes mäletavad 1980. aastaid, need teavad, et ega ka Nõukogude liidu lagunemine oli pigem tunnetatav kui nähtav – ja ometigi varises see monstrum kokku kuue aastaga, võttes aluseks Gorbatšovi “perestroika” alguse. Muidugi, nüüd räägitakse sama mõistega euroliidu “uutmisest”.
Euroopa Liit võib paljudele tunduda täiesti elujõulisena, kuid tegelikult on mullalõhn üha enam tuntav. Esiteks, EL ei saa enam millegagi hakkama – ei iseenda kaitsmise, Ukraina efektiivse abistamise, islamihordide invasiooni peatamise, sotsiaalsete probleemide, energiahindade meeletu kasvu ja palju muuga. See oli omane ka Nõukogude Liidule lõpu eel.
Nõukogude Liidu lõpuaastatel jäid poed tühjaks ja esmatarbekaupugi müüdi talongide alusel. Euroopas on turumajandus, seega kaupa jätkub, aga kadumas on heaoluühiskond: kasvab maksukoormus, tõusevad poehinnad, kasvab vaeste ja kodutute hulk. Miski ei taastu enam, sest Euroopas kangekaelselt jätkatav rohepööre on suunatud tarbimise vähendamisele ning laostuv majandus muud võimalust ei jätagi.
1985. aastani suurendas Nõukogude Liit repressioone nende vastu, kes sotsialismi elujõulisuse kahtluse alla seadsid. Nüüd toimub sõnavabaduse totaalne piiramine kogu Euroopa Liidus, mis on paraku samuti üks vältimatu lõpu ennustus ja paratamatus. Ja nagu Nõukogude Liidu puhul, on ka Euroopa Liidu puhul taamal survet avaldamas Vaba Ameerika.
Kõik see, mida euroliidus praegu selle praeguse variandi päästmise nimel tehakse, näib välja sellisena, nagu üritati sotsialismust päästa Nõukogude Liidus. Seega on oodata totalitarismi tugevnemist, kuid mitte kauaks. Viktor Orban juba lammutab Euroopa Liidu totalitaarset varianti halastamatult, kuid selle vajadusest räägivad juba teisedki, ka Itaalia peaminister Giorgia Meloni või konservatiivsed opositsioonipoliitikud eri maades. Võib arvata, et euroliiduski ilmub välja oma Gorbatšov – ja siis savijalgadel koloss variseb. Tundub, et praegugi on Euroopa Liitu juba võimatu reformida inimnäoliseks Euroopaks – puhastustuli on seega vältimatu.
Üks asi on, mis eelneb impeeriumide varisemisele – see on sarkasmi, satiiri ja iroonia levik meedias. Euroliidu puhul on see tugevnemas ja seegi viitab lõpu algusele, kuigi paljudele, kes kulisside taha ei näe või ei oska vaadata, tundub kõik veel elujõuline olevat. Aga raipehais on juba tuntav ja see meelitab Euroopasse kiskjad: islami, vene ja hiina imperalismi, rändlejate hordid, kuritegeliku maailma…
Kui Nõukogude Liidu lagunemisel oli Eesti koos teiste Balti riikidega üks muutuste eestvedajaid, siis euroliidu puhul tundub, et Reformierakonna valitsedes ollakse üks vasakliberalismi viimaseid hoidjaid – nii nagu hoidis Kesk-Aasia Nõukogude Liitu elus veel ka siis, kui Venemaagi oli sellest loobunud.
Europrojekti põrumisest ei maksa heituda – kui hästi läheb, suudab kristlik Euroopa ehk taastuda. Scorpionsi “Wind of change” on taas aktuaalne, aga kõvasti teises võtmes – nüüd on vaja totalitarismist puhastada liberaalne Lääs.
Uued Uudised