EKRE Rakvere linnavolikogu liikmed esitasid Rakvere linnapeale Triin Varekile (Isamaa) kirjalikud küsimused, mis puudutasid linnapea otsust määrata iseendale preemiat. Küsimus ei ole üksnes konkreetses preemias, vaid selles, kas Rakvere linnas järgitakse põhimõtet, et reeglid kehtivad kõigile võrdselt, sealhulgas neile, kes neid reegleid rakendavad.
Avaliku võimu usaldusväärsus ei põhine ainult seaduste formaalsel järgimisel, vaid ka valmisolekul vältida olukordi, kus otsustaja ja kasusaaja on sama isik.
Preemiate kogumaksumus, üle 44 000 euro, ei ole linnaeelarve kontekstis tühine. Seda enam oleks oodanud selgeid kriteeriume ja dokumente, mis põhjendaksid, kellele ja mille eest preemiat maksti.
Vastus, et lähtuti üksnes linnaeelarve võimalustest, ei vasta hea halduse tavale ega avalikkuse ootustele läbipaistvuse osas.
Linnapea vastustest EKRE saadikute kirjalikule päringule selgub, et iseendale preemia määramise peamiseks aluseks peetakse 2013. aastal vastu võetud volikogu määrust nr 8. Sellele viidatakse korduvalt ja sisuliselt vastuseks kõigile küsimustele. Samas jääb vastustes tähelepanuta keskne probleem: 𝐥𝐢𝐧𝐧𝐚𝐩𝐞𝐚 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐥𝐢𝐧𝐧𝐚𝐯𝐚𝐥𝐢𝐭𝐬𝐮𝐬𝐞 𝐭𝐞𝐞𝐧𝐢𝐬𝐭𝐮𝐣𝐚, 𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐯𝐨𝐥𝐢𝐤𝐨𝐠𝐮 𝐩𝐨𝐨𝐥𝐭 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐭𝐮𝐝 𝐚𝐦𝐞𝐭𝐢𝐢𝐬𝐢𝐤, 𝐤𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐭öö𝐭𝐚𝐬𝐮, 𝐥𝐢𝐬𝐚𝐭𝐚𝐬𝐮𝐝𝐞 𝐣𝐚 𝐩𝐫𝐞𝐞𝐦𝐢𝐚𝐭𝐞 𝐦ää𝐫𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐮𝐮𝐥𝐮𝐛 𝐬𝐞𝐚𝐝𝐮𝐬𝐞 𝐣ä𝐫𝐠𝐢 𝐯𝐨𝐥𝐢𝐤𝐨𝐠𝐮 𝐚𝐢𝐧𝐮𝐩ä𝐝𝐞𝐯𝐮𝐬𝐬𝐞. Sellest põhimõttest möödavaatamine ei ole tehniline nüanss, vaid puudutab otseselt võimujaotust kohaliku omavalitsuse sees.
Eriti küsitav on väide, et preemia maksti kõigile linnavalitsuse teenistujatele samadel alustel. Tegelikkuses oli käskkirjas rida töötajaid, kes jäeti preemia saajate hulgast nimeliselt välja. See tähendab, et tegu ei olnud automaatse ega universaalse meetmega, vaid valikulise otsusega.
Kui otsustaja teeb valiku selle üle, kes saab ja kes ei saa preemiat, ning kuulub ise preemia saajate hulka, tekib paratamatult huvide konflikti küsimus. Just sellele aspektile püüdsid volikogu liikmed oma küsimustes tähelepanu juhtida.
Korruptsioonivastase seaduse § 11 keelab ametiisikul teha otsuseid olukorras, kus tal on isiklik majanduslik huvi. Linnapea vastus sellele küsimusele ei selgita, kas seda keeldu kaaluti või analüüsiti, vaid piirdub taas viitega samale määrusele. 𝐄𝐧𝐭 ü𝐤𝐬𝐤𝐢 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮 𝐨𝐦𝐚𝐯𝐚𝐥𝐢𝐭𝐬𝐮𝐬𝐞 𝐦ää𝐫𝐮𝐬 𝐞𝐢 𝐬𝐚𝐚 𝐭ü𝐡𝐢𝐬𝐭𝐚𝐝𝐚 𝐞𝐠𝐚 𝐚𝐬𝐞𝐧𝐝𝐚𝐝𝐚 𝐬𝐞𝐚𝐝𝐮𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐧𝐞𝐯𝐚𝐭 𝐡𝐮𝐯𝐢𝐝𝐞 𝐤𝐨𝐧𝐟𝐥𝐢𝐤𝐭𝐢 𝐯ä𝐥𝐭𝐢𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐤𝐨𝐡𝐮𝐬𝐭𝐮𝐬𝐭.
Murettekitav on ka see, et vastustest joonistub välja sisulise kontrolli puudumine. Finantsteenistus juhindus määrusest, linnasekretär ei tee järelevalvet linnapea käskkirjade üle ning volikogu ainupädevuse võimalikku riivet ei näi keegi analüüsinud olevat. 𝐒𝐞𝐥𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐥𝐮𝐤𝐨𝐫𝐝 𝐯𝐢𝐢𝐭𝐚𝐛 𝐬ü𝐬𝐭𝐞𝐞𝐦𝐢𝐥𝐞, 𝐤𝐮𝐬 𝐥𝐢𝐧𝐧𝐚𝐩𝐞𝐚 𝐨𝐭𝐬𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐫𝐚𝐡𝐚𝐥𝐢𝐬𝐭𝐞 𝐡ü𝐯𝐞𝐝𝐞 𝐤𝐨𝐡𝐭𝐚 𝐣ää𝐯𝐚𝐝 𝐬𝐢𝐬𝐮𝐥𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐤𝐨𝐧𝐭𝐫𝐨𝐥𝐥𝐢𝐦𝐚𝐭𝐚.