Eestis võib ainult unistada sellest, et ajakirjandus näitaks lugejale objektiivselt seda, mis maailmas tegelikult toimub – kajastused on väga ühele poole kaldu, seda mõjutavad riiklik ideoloogia ja sellest tulenev tsensuur, ajakirjanduse võimutruudus ning ajakirjanike enesetsensuur.
Kõik see algas ühinemisest Euroopa Liiduga, kui süvenes ajakirjanduse kohustus näidata euroliidus toimuvat kriitikavabalt ning ilustada tollal üha süvenevat vasakliberaalset ideoloogiat.
Eesti meedias pole ammu enam ei objektiivseid ajakirjanikke ega toimetusi, on ideoloogiasõdurid, kellel on nii propagandakohustus kui enesetsensuuri käerauad. See tähendab, et lugeja ei kuule sellest, mida ta tahaks teada, vaid saab kõrvadesse üheülbalist petujuttu.
Mõned näited ammusest ajast. Roald Johanson tegi kord loo eestlannadest, kes on saanud lapse mustanahalisega. Ajakirjanik sisuliselt nuttis eestlannadega koos, kes kirusid kaasmaalasi “rassismi” pärast – kuigi oleks võinud küsida, miks üks must oma valge kallima kohe maha jättis, kui tolle rasedusest kuulis. Või lugu Süüria perekonnast, kelle mees mainis, et sõdis kodumaal. Mida aga ei kuulnud, oli reporteri küsimus, kelle poolel…
Peab kiitma Katrin Lusti, kes tegi 2016. aasta suvel reportaaži läbi Ungari Saksamaale kulgevast migrandihordist, kusjuures kaameramees näitas rändlejatest maha jäävat prügirada ja noor süüria mees süüdistas otse ajakirjaniku mikrofonis Euroopat, kes olevat “Araabia kevade” taga… Muide, ungarlaste vastumeelsus migrantide suhtes tekkiski tol suvel, kui see läbustav hord läbi nende maa mammi Merkeli juurde tormas.
Praegu ei kuule ühtegi reportaaži, mis tunduks veidigi objektiivse ja erapooletuna. Enne jõule võis ETV-ist näha eestlannast ERR-i reporterit USA-s, kes rääkis konfliktist Venetsueelaga, kuid kogu jutust kumas läbi ajakirjaniku selge Trumpi-vihkamine ja soov näidata võimalikult palju negatiivset, mis käiks presidendi kohta. ERR-i, eriti selle endist reporterit Maria-Ann Rohemäed süüdistati juba ammu Demokraatliku partei ruuporiks olemises.
Ka Eesti siseriiklikud saated on ärritavalt kaldu. Kui mõnikord kõlabki kriitika võimupoliitikute suunal, siis pole see kunagi kriitiline riikliku vasakideoloogia suhtes (kunagi ei räägita taunivalt LGBT-st või massimigratsioonist), ja kui keegi võimuritest saabki kriitikat, siis on see inimene teatud võimukliki poolt juba ära märgistatud. Kaja Kallast hakati kritiseerima alles siis, kui tema jutud hakkasid ärritama ka liberaalset leeri. Hoopis turvalisem on kritiseerida opositsiooni, eriti EKRE-t – sealt võib isegi liberaalilt-liberaalile Bonnieri preemia saada.
Eesti vajab konservatiivseid ajakirjanikke, kuid ennekõike vajab ta sõltumatuid ja objektiivseid reportereid, inimesi, kes julgeks küsida ebamugavaid küsimusi. Võiks ju küsida Kristen Michalilt otse, et miks tema ja erakond tahavad nii väga esiplaanile kergitada homosid, keda enne geiagenda esileupitamist oli napilt 5%? Mis sümpaatia on neil üksteist käperdavate meeste vastu, et neid isadepäeval esile tõsta?
Võimupoliitikutelt tuleks küsida otse, mis ajendab neid Ukrainat abistama, seda väljaspool otsest vajadust Venemaa tagasi lüüa? On nad üldse teadlikud Ukraina ühiskonna läbilõikest, teavad nad, kui palju meiegi raha “vasakule” läheb? Hoolivad nad üldse sellest? Kas nad mõtlevad hetkegi sellele, et sõda võib olla ka siin ühel hetkel siinsamas kohal ja Tallinnas lõhkevad raketid-droonid?
Väga tahaks teada, kas võimupoliitikud tõesti ei karda Euroopa Liidust lähtuvaid ohte, tema muutumist totalitaarseks, kliimavõitluse muutumist samasuguseks narruseks, nagu oli Gorbatšovi “kuiv seadus”, Eesti suveräänsuse täielikku kadumist või nende endi kunagist vahistamist vihakõneseaduse alusel, kui nemad ise enam võimul pole?
Eesti inimesed tahaksid neile küsimustele väga vastuseid ja nii, et saatejuht mitte ei lase peaministril sisutut juttu jahuda, vaid nõuab otseselt: öelge jah või ei! Möödarääkimine on Eesti poliitikas üldlevinud, aga konkreetseid vastuseid nõudvaid ajakirjanikke peaaegu polegi.
Ega ajakirjanik pea “piinama” ainult võimupoliitikuid, võtku ette ka Pruunsild või Helmed ja esitagu neile ebamugavaid küsimusi. Ainult et siin kardab meedia ilmselt vastupidist efekti: opositsioonipoliitikud võivad hakata avalikkuse ette tooma ebamugavaid fakte – näiteks igati õigusriiki eirava juhtivprokurör Taavi Perni, kelle ebaseaduslikest tegudest kirjutab isegi peavoolumeedia. Võimupoliitikuid “peedistades” võivad välja tulla ebameeldivad seigad kogu eliidi jaoks.
Eesti vajaks hädasti ajakirjanikke-analüütikuid, kes vaeksid objektiivselt näiteks seda, mis saab Euroopast siis, kui ta ainsana jätkab amokijooksu kliimavõitluses, eriti kui maailmariik USA on sellest loobunud. Mis saab maailmas “liberaalsetest uusväärtustest”, kui lisaks USA-le on ka Ungari ja Slovakkia öelnud, et on ainult kaks sugu, mees ja naine, ning enamik maailmast ei pea vajalikuks nii ilmselget asja isegi üle korrata. Mis saab Euroopast, kui massimigratsiooni tõrjuvasse USA-sse ei pääse enam Ladina-Ameerika kurjategijad ja narkomaffia pöörab pilgu Euroopale? On karta, et Eestis ei taha keegi neid arenguid analüüsida, sest tulemused oleksid liberalismile ja EL-ile löövad.
Aga meil on rida “Ukraina-eksperte”, kes juba 2022. ja 2023. aastal kuulutasid, et Venemaa kukub kohe kokku, ja nad jätkavad sama juttu praegugi, mil Vene väed liiguvad Donbassis edasi ja Kreml hoiab selgelt rahuläbirääkimiste ohje enda käes.
Me ei saa tegelikust maailmast midagi reaalselt teada, sest ajakirjandus, kes peaks arenguid julgelt paljastama, vaikib või valetab. Tavainimene võiks kunagi sattuda rahvusvaheliste väljaannete pildipankadesse – seal on fotodki ainult ideoloogilise pilguga pildistatud – hiljuti oli ühel ajakirjanikul tegu, et leida märksõnaga “family” pilt isast, emast ja lastest, ette tulid peamiselt geipered.
Ajakirjandusest on saanud valetaja, mitte tõe esiletooja. Ja ta täidab ideoloogilisi tellimusi: homopaar ERR-is isadepäeval ei saa muu olla, kui marksistlik seksuaalvähemuste esiletõstmine.
Uued Uudised