Kuigi praegu kavandatakse tuuleparke vähemalt 29 omavalitsuses üle Eesti, said paljud inimesed just tänu EKRE aktiivsele tegevusele esmakordselt teada, millises hiiglaslikus mahus ja millistesse piirkondadesse tuuleparke planeeritakse. Teadlikkuse kasv tõi poliitikasse hulgaliselt uusi inimesi – kogukonnaaktiviste, noori ja seni poliitikast eemale hoidnud kodanikke. Paljud neist ei soovinud liituda erakonnaga, kuid olid valmis kandideerima valimisliitudes.
Valimistulemus räägib enese eest. EKRE osaleb praegu võimuliitudes 26 omavalitsuses, mis on erakondade arvestuses paremuselt teine tulemus. Võrdluseks võib tuua, et tuuleparke aktiivselt propageeriva Jaak Aabi kodupartei SDE jäi peaaegu täielikult kõrvale nende omavalitsuste võimuliitudest, kus tuulikute püstitamist kavandatakse. Veelgi rängem oli tagajärg Reformierakonnale, kes on olnud läbi aegade tuuleenergia peamine eestkõneleja.
Paljudes EKRE osalusega koalitsioonilepingutes on tuuleparkide rajamise suhtes kriitiline või vastanduv seisukoht. Kogukondlik vastuseis tuuleparkide sundplaneerimisele sai neil valimistel kindla poliitilise mandaadi.
Sageli põhineb tuuleenergia üldine toetus, sh noorte seas, kas teadmatusel või asjaolul, et kavandatavad tuulikud asuvad toetaja elukohast kaugel. Levinud on ka müüt, justkui ei kaasneks tuuleenergia tootmisega märkimisväärset mõju loodusele ega elukeskkonnale – tegelikkus on vastupidine. Suur osa kavandatavaid tuuleparke paikneb looduskaitsealade vahetus läheduses või otse rohevõrgustikul. Tuulikute rajamisega kaasnevad ulatuslikud raadamised ja lageraied – pöördumatu kahju looduskeskkonnale. Iga tuuliku rajamiseks valatakse maasse ligi kaks tuhat tonni betooni, mis jääb keset loodusmaastikku tõenäoliselt järgmise jääajani. Selliseid arendusi ei saa nimetada «hästi kavandatuteks» ega «lahenduse osaks» ja seda kinnitab ka kohtupraktika. Halduskohus leidis kohtuasjas Raasiku vald vs. Vidir Baltic OÜ, et rohevõrgustiku tugialadele ja rohekoridoridesse on suured taristuobjektid vastunäidustatud. Erandid on lubatud vaid selgelt ülekaaluka avaliku huvi korral, mitte äriprojektide puhul, milleks tuuleenergia tootmine olemuselt on.
Samuti ei saa mööda vaadata tuuleparkide kahjulikust mõjust elukeskkonnale. Uppsala ülikooli professor Ken Mattsson on värskes teadustöös modelleerinud Eesti tuuleparkide madalsagedusmüra võimalikku levikut ja hinnanud, et see võib olla ametlikes mudelites hinnatust ohtlikult suurem, kuna osa mõjust on seni tuvastamata. Sopi-Tootsi tuulepargi lähistel elav Toomas Toimeta on kirjeldanud tuulikute mõju oma perele nii: «Kui tuulepark käima pandi, algasid tervel perel unehäired ja kohutavad peavalud kuni oksendamiseni.» Sellist elukeskkonda ei soovita isegi oma vaenlastele.
Tõele ei vasta ka lubadused uute tasuvate töökohtade kohta. Ükski Eestis rajatud tuulepark, sealhulgas Saarde ja Sopi-Tootsi, ei ole kaasa toonud kohaliku majanduse sisulist arengut ega märkimisväärset püsivate töökohtade lisandumist. Jaak Aabi poolt selliste lubaduste andmine on parimal juhul soovmõtlemine ja halvimal juhul teadlik eksitamine.
Energiajulgeolek on oluline ja selles saab Jaak Aabiga nõustuda. Kuid lahendus ei saa olla lõputult lisada ilmastikust sõltuvat tootmist – juhuslikku tootmist on meil juba praegu liiga palju ja seda kinnitavad ka tänavused taastuvenergia toodangu näitajad. Eesti Energia kasvatas sel aastal taastuvenergia tootmisvõimsusi, kuid tegelik elektritoodang suurenes vaid marginaalselt. Põhjuseks ei olnud tuulevaikus, vaid turuolukord: odava hinnaga tunde on sedavõrd palju, et tuuleenergia ei pääse turule. Samal põhjusel müüs Enefit Green kahjumiga maha äsja valminud tuulepargi Soomes. Kui tuul puhub ja päike paistab, toimub tootmine kogu regioonis korraga ja elektrit on rohkem kui tarbimist. Rootsi kogemus kinnitab sama mustrit. Värske uuring näitab, et sealsed tuuleenergiaettevõtted on aastaid töötanud kahjumiga. Ainuüksi 2023. aastal ulatus sektori kahjum ligikaudu 590 miljoni euroni. Mida rohkem tuulikuid lisandub, seda suurem on hinnasurve ja seda väiksem tootjate tulu. Sellised projektid ei ole ega saagi olla jätkusuutlikud.
Lisaks hakkab Eestis toodetava tuuleenergia suuremahulist ärilist kasutamist piirama ka elektrivõrkude tegelik läbilaskevõime. Alates tuleva aasta 1. jaanuarist väheneb Eesti ja Läti vaheline ülekandevõimsus Eestist Lätti 1447 megavatilt 922 megavatile. See tähendab, et üha sagedamini tuleb tootmist piirata ja lõpuks maksta tootjatele selle eest, et nad tuulikud seisma paneksid.
Mida varem loobume rääkimast juhuenergiast kui energiajulgeoleku alusest, seda parem. Taastuvenergia võimsusi on meil juba piisavalt. Eestis, kus keskmine elektritarbimine on ligikaudu 1000 megavatti tunnis, on installeeritud umbes 700 megavatti tuule- ja 1200 megavatti päikeseenergia võimsusi. Nende kõrvale on hädavajalik rajada samas mahus juhitavat tootmist. Juhuelektri edasine kavandamine tuleb panna pausile, subsiidiumide maksmine lõpetada ja vabanev ressurss suunata juhitava energia arendamisse.
Kui tuuleenergiast rääkides unustatakse tuule juhuslikkus, ei saa seda pidada millekski muuks kui usupõhiseks fanatismiks. See võib omandada despootliku mõõtme, kui juba energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt lubab enne tuumaenergeetika edasiliikumist “murda” kogukondade vastuseisu tuulikutele. Kui sellised lubadused realiseeruvad, ei saa me enam rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist.
Eesti vajab realistlikku ja teaduspõhist energiapoliitikat, mis arvestab meie külma kliimat, keerukat asukohta ühenduste seisukohalt ning varustuskindluse hädavajadust. Ilma juhitava tootmiseta, sealhulgas tuumaenergia rolli tõsiselt kaalumata, jääme haavatavaks. Energiajulgeolek ei sünni loosungitest ega soovmõtlemisest, vaid läbi mõeldud otsustest, mis arvestavad loodusseadusi ja tagavad stabiilse energiavarustuse ka tulevastele põlvkondadele.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige, Vinni vallavolikogu esimees (EKRE)
Allikas: