Eestlased ise mõistatavad, kuidas nad nii passiivseks on muutunud, et lasevad vereimejatel ennast tühjaks pumbata. Miski siiski ei muutu. Mõned mõtted sotsiaalmeediast, mis selgitavad eestlaste poliitilist ja sotsiaalset passiivsust.
Nenditakse, et reformierakondlik Eesti sarnaneb üha rohkem Putini-Venemaaga, kus inimesed elavad “igaks juhuks” pigem halvas reaalsuses kui toetavad muutusi, mille kohta ei osata arvata, kas need teevad elu paremaks või mitte. Eestlaste elu on sama keerukas ja ebaturvaline nagu Venemaa venelastel ja mõlemad rahvad tiksuvad võimumängudega lihtsalt kaasa. Venelased juba sõdivad, eestlasi veetakse sõja suunas.
“Eesti majanduslikku ja poliitilist olukorda arvestades peaks rahvas olema tänavatel. Aga meeleavaldusi praktiliselt pole, on vaid tuim endasse tõmbumine. Kas rahvas on ennast karistamatult tundva võimu ees tardunud või on asi eestvedajate puudumises?
Pensionäridel on juba ükskõik, nagunii surm ukse taga. Nooremad on end sidunud laenudega ja hoiavad suud kinni, nii kaua kuni töötuks jäävad, aga siis polegi enam midagi kaotada kui tänavale satud ja jälle on ükskõik. Ja muidugi see suur toiduahel, mida partei ja valitsus on loonud, neil pole veel elul seni viga ja loodetakse, et krokodillidele söödetakse neid viimasena.
Seega päris ühest põhjust on raske välja tuua kogu rahva suhtes. Kuid küsimusele, et kas pole protestide eestvedajaid? Sellega on nii ja naa. Suurimad rahva reeturid täna ongi nn. kultuuritegelased, kes võtsid eelmisest Liidust väljumise enda kanda ja juhtisid rahva sellest välja. Täna on kultuurirahvas, üksiku erandiga, täiega reziimi teenistuses ja seljaga rahva poole. Seega sealt juhtimist loota ei ole.
Põhjus miks aga rahva hulgast kasvanud juhte ei toetata on lihtne. Ei soovita paati kõigutada ja kardetakse muutusi rohkem kui seda tänast seisu. Paadikõigutajatest eestvedajad tõrjutakse kõrvale kui oht. Trump ja Orban Eestis ei pääseks isegi üle valimiskünnise kui nad siin kandideeriks.”
“Kinni jooksnud demokraatia – võimul on valitsus, mille toetus küündib pisut üle 10 protsendi. Rahva võimalused mõjutada valitsuse poliitikat näivad puuduvat. Mehhanismid sellise valitsuse mahavõtmiseks enne korralisi riigikogu valimisi näivad samuti puuduvat. Meil pidavat olema esindusdemokraatia – aga keda see valitsus õigupoolest esindab? 2023. aasta valimistel realiseerunud enamuse tahet? Kuid valimissüsteem, täpsemalt e-hääletus, ei ole põrmugi usaldusväärne. Kes tegelikult määrab, millised poliitilised jõud parlamendis kohti saavad? Rääkimata sellest, et võitjaks kuulutatud erakond valetas enne valimisi oma maksupoliitika kohta.”
Üks arvamus ütleb: “Venelased praegu tänavatele ei tule. Nad ootavad Putini ära ja tulevad relvadega.”
Eesti tiksub poliitilises vaikelus, valitsus ülbitseb ja kusagil kogub jõudu vimm… iseasi, kuidas see kord plahvatab.
Uued Uudised