Mööduva aasta üks absurdsemalt omapärasemaid seadusealgatusi on nn nõusolekuseadus, mida nimetatakse ka jah-seaduseks ja mille iva on see, et paar ei tohi enne intiimsuhtega alustada, kui mõlemad on öelnud “jah”.
Absurdiks muudab eelnõu see, et jah-sõna fikseerida on raske (kirjalik leping on ka algatajate silmis siiski liig), suhte käigus võib mõndagi muutuda ja lõpuks, kui keegi ümber mõtleb, on ikkagi sõna sõna vastu. Rääkimata sellest, et jah-i saab ka välja pressida…
Aga mitte jah-sõnas pole asi, vaid selles, et intiimsuhteid hakkab reguleerima riik, täpsemini vasakpoolne riigivõim, kelle ideoloogiaks on radikaalfeminism ja homoagenda. Seega on tegu pigem ideoloogilise projektiga, mille eestvedajad on needsamad inimesed sotsiaalministeeriumis, kes rõõmustasid ühe mõrva üle Ameerika Ühendriikides.
Absurdile paneb punkti see, et seesama valitsus, kes nõusolekuseadust läbi surub, ei ole jah-sõna küsinud rahvalt mitte üheski küsimuses, mille nad on ühiskonnale teerullimeetodil peale surunud. Kaja Kallas tunnistas koguni, et jah-sõna suurtele maksutõusudele ei küsitud valimiskampaanias seetõttu, et muidu poleks neid valitud.
Rahva jah-sõna ei küsitud põlevkivienergeetikast loobumisel, tuuleparkide rajamisel ega NordPooli börsile minekul – tulemuseks on ülikallis elekter. Rahva arvamust ei küsita ega küsitud ülikalli Rail Balticu puhul. Rahvalt ei küsita, kas me ikka tahame nii palju raha korruptiivsesse Ukrainasse uputada. Rahvalt ei lastud küsida, kas nad tahavad, et mehe-naise abielu oleks ainuõige jne, jne.
Viimati küsiti rahva arvamust referendumil Euroopa Liidu liikmeks astumisel, pärast seda enam mitte. Isegi valimised on muudetud selliseks, et need ei väljenda kuidagi rahva tegelikku tahet.
Seega sunnib vasakliberaalne reformierakondlik riik paare sõlmima enne vahekorda vettpidava lepingu, aga Eesti sise- ja välispoliitika ajamisel võimuklikk jah-sõna ei küsi, vaid kihutab teerulliga kõigest ja kõigist üle.
Uued Uudised