Meie ametlikus meedias ja suures osas ka terves ühiskonnas valitseb äärmine enesekesksus ja vaimne piiratus. Mingi kamp on võimu haaranud. Kõik peab toimuma nii, nagu NEMAD seda näevad ja tahavad.
Kõik muu on vale, halb, kuri, tige, tagurlik, rumal. Nagu oleks inimese vaimne maailm suletud mingisse kinnisesse karpi? Iseendast ja oma klikilähikonnast kaugemale ei osata näha. Ei mingit missiooni- ega vastutustunnet. Ühiskonna, rahvuse elu ja tulevik ei lähe korda.
Maailmaajaloost rääkimata. Justnagu oleks tõesti veeuputus tulemas.
Loomulikult algab kõik valimispettusega võimule trüginud poliitmarionettidest.
Nüüd on üks alla valimiskünnise langenud parteikene kuulutanud avalikult sõja “tagurlusele” – lausa viimse veretilgani, sõbrad! Valmistuge surema, kõik, kes selles üleüldises hulluses veel on oma terve mõistuse alles suutnud hoida!
Sest: “„Me ehitame tagurlusekindlamat Eesti Vabariiki. Ja seda viimse veretilgani,“ lisab justiitsminister Liisa Pakosta.”
Kuhu nad seda ehitavad? Millest? Ja mida kujutab endast see “tagurlusekindlam” Eesti Vabariik? Ja mis on üldse see “tagurlus” – kas kõik see, mis 21. sajandi hullumeelsele “progressismile” vastu hakkab? Kas terve mõistus on tagurlus? Kas ausus on tagurlus? Ja kollektiivne hullumeelsus on progress?
Nii selget ähvardust ei ole seni veel keegi julgenud välja hüüda.
Mind tõesti huvitab, missugune kamp või kontor produtseerib seda absurdset ideoloogiat ja õpetab välja need marukoerad, kes seda laiali kannavad? Selge, et see “hoovus” ei ole spontaanne ega looduslik, see on raudselt välja töötatud ja kutsikatele pähe õpetatud.
Imelik on see, et inimesed ei saa aru, mida nad teevad või räägivad. Mingi triibuaktivist siin hõiskas Charlie Kirki kohta, et mis õigusega tema ütleb teistele, kuidas nad peaksid elama. Et tema on vaba inimene vabal maal ja elab kellega ja kuidas tahab.
Esiteks ei ole olemas niisugust nähtust nagu vaba inimene vabal maal. Mine metsa, isegi seal ei ole sa üksi, sul on kaasteelised, kasvõi puud, taimed ja loomad, kellega pead arvestama. Ja ilmastik. Ja su enda organism, tervislik seisund, kasvõi tühi kõht.
Inimühiskonnas peab olema kord, mitte kaos, et igaüks elab nii nagu tahab, teistega arvestamata ja teisi kiusates ning halvustades. On olemas teatud reeglid, mida iga ühiskonna liige peab täitma ja austama. See ei ole kellegi diskrimineerimine, see on mõistlik ühiskonnakorraldus.
Teiseks: aga mis õigusega sina teistele ütled, kuidas nemad peaksid elama, mida austama ja hindama ja mida mitte? Miks sinul selleks rohkem õigust on kui temal? Miks sina teistele esitad nõudmisi, kui nemad sinule neid esitada ei tohi? Mille poolest on sinu nõudmised paremad kui tema omad? Ainult selle poolest, et need on SINU nõudmised ja meeldivad sinule, aga tema nõudmised sinule ei meeldi?
Sinu vabadus oma suva järgi elada kehtiks siis, kui sa tõepoolest ei sekkuks ühiskonnaellu, ei suruks tervele ühiskonnale peale oma hullumeelset ideoloogiat ja suguelu (ja sugude) mitmekesisuse normaalseks tunnistamist.
Aga sa ju surud. Sa ju nõuad, et kõik peaksid normaalseks sinu tavalisest erinevat ettekujutust suguelust ja seksuaalmõnudest?
Nii et ära nõua teistelt seda, mida sa ise ei tee. Sa ju ise tahad teistsuguse maailmavaate enda omale allutada, sa tahad sundida inimesed vaikima, elama valetades, sest ega sa nende tõekspidamisi muuta ju ei saa, sul pole selleks argumente ega mingitki teaduslikku alust.
Sa ju nõuad teistelt enda suhtes sallimist, aga ise teistsuguseid kohe üldse ei salli. Ütled, et sina oled salliv – aga sa ju ei salli neid, kes sinu tahtmist ei tee? Igaüks on salliv selle suhtes, mis talle meeldib või mis talle kasu toob. Sõimad teisi foobideks ja rassistideks, aga tegelikult oled ise kõiki vihkav foob ja rassist ja fašist.
Sallivus algab sealt, kus on tegemist millegagi, mis sulle tegelikult on vastumeelt. Jääme viisakaks, püüame mõista või andeks anda mõned teiste ebaolulised puudused.
Kõige sallimatumad inimesed on just need, kes teistelt häälekalt enda suhtes sallivust nõuavad.
Kolmandaks: Kirk ei öelnud, kuidas teised peavad elama, ta püüdis neile selgeks teha, mida tema meelest inimeseksolemine tähendab, ja kutsus neid sel teemal kaasa mõtlema. Ta esitas küsimusi, millele progressistid ei suutnud mõistlikult vastata. Selgus, et nad ise ka ei tea, mida nad teevad või kes nad on. Vastuseks tuli ainult vihane räusk ja ropendamine.
Rumalus on tänapäeval võtnud hiiglaslikud mõõtmed ja trüginud võimule. See ongi meie kõige suurem õnnetus. Rumalus püüab vaikima sundida kõik, kes ei taha temale alluda, sest ta kardab ja vihkab tõde.
21. sajandi mandunud inimkarja ülbe ja piiratud indiviid on kaugel sellest, et olla vaba inimene vabal maal. Ta on äärmiselt sõltuv, isegi oma mobiiltelefonist, ta ei oska ilma selleta enam sammugi astuda. Ta on sõltuv oma grupeeringutest ja ideoloogidest, kes annavad talle õiguse olla isekas ja piiratud elukas ning elada mingi hävituspataljoni väljamõeldud narratiivis.
Kui me nõuame vabadust, siis tuleb seda nõuda universaalselt, mõlemale vastandlikule poolele, kõikidele võrdselt, mitte nii, et tekib üks grupikene, kes hakkab endale kõikvõimalikke “vabadusi” nõudma, jättes teised samasugusest vabadusest ilma, sildistades neid pahadeks ja tagurlikeks ja foobideks, ja sundides neid vaikima.
Jätame kõikidele inimestele võrdsed vabadused ja kõik konfliktid kaovad iseenesest, sest konflikt tekib õiglustunde riivamisest – kui keegi nõuab endale suuremat tükki meie ühisest pirukast. Ühiskondlik ebaõiglus on see, mis vihkamist ja konflikte sünnitab.
Meil ei ole ühiskonnas tagurlasi ja progressiive, meil on ühel pool inimesed, kes elavad päriselu pärismaailmas, teisel pool on inimesed, kes elavad väljamõeldud narratiivis ja tahavad seda narratiivi vägivaldselt peale suruda tervele ühiskonnale. See on absurdne.
C. S. Lewis on öelnud: “Kui oleme valel teel, seisneb progress hoopis ümberpöördumises ja tagasiminekus õigele teele, ning sel juhul on inimene, kes kõige kiiremini tagasi pöördub, kõige progressiivsem.“
Meedia peaks arvestama kogu rahvaga, olema poliitiliselt neutraalne ja peegeldama ausalt ja arukalt kõike, mis ühiskonnas toimub, ilma üht konfliktipoolt erapoolikult halvustamata ja ründamata. Siis oleks ta populaarne, mitte enamasti põlatud, nagu praegu meie ametlik (kamba)meedia. Meie meedia elab ju propaganda mõttes jälle Nõukogude Liidus.
Malle Pärn