Täna mälestatakse Vabadussõjas langenuid. 106 aastat tagasi sel päeval algas Vabadussõja lõppu tähistav relvarahu Eesti ja Venemaa vahel. See periood ei kestnud kaua, teist korda saime vabaks laulva revolutsiooniga. Ka see Eesti vabadus ei sündinud lihtsalt, kuid me saime selle, millest unistasime: rahva ühtsuse, iseseisvuse ja võimaluse elada oma elu ilma välise surveta. Paraku oleme tänaseks jõudnud sinna, et rahu pole isegi meie endi vahel.
Meie peade kohal sinimustvalgeid lipukesi hoidvad käed ei jõudnud veel alla langedagi, kui hakkasid tekkima esimesed lõhed. Need lõhed on nüüdseks jõudnud igapäevaellu, ega ole pelgalt poliitilised erimeelsused – need on kultuurilised konfliktid, mis jagavad meid liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel.
Viimastel aastatel on see lõhe kasvanud nii sügavaks, et mõjutab mitte ainult poliitikuid, vaid kõiki – töökollektiivid, sõprussuhted ja isegi perekonnad tunnevad selle mõju, kui väärtuste, traditsioonide ja ideoloogiate erinevusi ei suudeta enam pingeteta lahendada.
Arutelud muutuvad isiklikeks rünnakuteks, ennast sallijaiks nimetavad grupid on sallimatud ning jõutud on otseste tapmisähvardusteni nende vastu, kelle tegevus või arvamus ei meeldi. Inimesed tunnevad end eraldatuna omaenda ühiskonnas.
Liberaalne ideoloogia üritab meedia toel domineerida ning oma maailmavaadet poliitika ja kultuuri kaudu peale suruda.
Perekonda, traditsioone ja rahvuslikku identiteeti oluliseks pidavad konservatiivsed väärtused satuvad aga sageli rünnaku alla. See ei ole pelgalt erimeelsus, vaid ideoloogiline surve, mis jagab ühiskonda kaheks ja seab meid üksteisega vastamisi. Laulva revolutsiooni õlg-õla tunne on jäänud minevikku, Vabadussõja võitlus veel kaugemale. Eesmärgid hägustunud ja sihid ajupesust segi.
Polariseerumise tagajärjed ulatuvad kaugele. Kui ametiasutustes hinnatakse inimesi nende maailmavaate järgi, kui perekonnas tekivad konfliktid põlvkondade erinevatest arusaamadest ja kui sõprussuhted lõhenevad poliitilise surve tõttu, siis olemegi ühtekuuluvustunde ja vastastikkuse austuse kaotanud.
Me ei tohi loobuda vabadusest ega traditsioonidest, me peame pidama dialoogi, mis ühendab. Eesti ühiskond vajab julgust seista konservatiivsete väärtuste eest ilma häbi tundmata. Kui me ei suuda seda teha, lubame polariseerumisel võtta üle meie igapäevaelu.
Samas pole laulva revolutsiooni pärand pelgalt vabadus, vaid ka vastutus hoida ühiskond ühtsena isegi siis, kui maailm muutub üha ideoloogilisemaks. Meie tulevik sõltub sellest, kas suudame väärtustada ühtsust rohkem kui lahkhelisid.
UU