President Alar Karis ütles oma uusaastatervituses, et „Eesti aastaid kirjutame kõik ühiselt“ ning et „me loome sellist Eestit, nagu me tahame“. Paraku ei vasta see tõele – vähemalt mitte riigi- ja ühiskonnaelu korralduse tähenduses.
Tegelikkuses ei kirjuta me Eesti aastaid kõik ühiselt, vaid nn Eesti lugu kirjutab üsna väike võimu juures olev seltskond, mis juhindub seejuures väljastpoolt saadud suunistest ning millel puudub rahva ülekaaluka enamuse toetus.
Samuti on tegelikkus see, et me ei loo rahvana niisugust Eestit, nagu me tahame, kuna rahvalt on ära võetud elementaarsed demokraatlikud õigused riigielu korraldamises kaasa rääkida ja otsustavat sõna öelda.
Rahvas ei saa isegi endale presidenti valida ega ka riigipea kandidaate üles seada, mistõttu määratakse rahvale ka tuleval aastal uus president – nagu määrati ka Karis ise.
Lisaks puudub rahval võimalus algatada parlamendis seaduseelnõusid (uute seaduste vastuvõtmiseks või olemasolevate seaduste tühistamiseks) ja võimalus käivitada rahvahääletusi – ehkki 1920. ja 1933. aasta põhiseadustega olid rahvale need õigused ja võimalused tagatud.
Ühtlasi pole võimalik esile kutsuda erakorralisi valimisi, mistõttu püsivad aastaid võimul karistamatult üha uusi sigadusi toime panevad parteid, mida toetab vähem kui kümnendik valimisõiguslikest kodanikest.
Seejuures on Riigikogu valimissüsteem (nii läbipaistmatu e-hääletamise kui ka häälte ülekandmise mehhanismi tõttu) niivõrd puudulik, et seda ei ole reaalselt võimalik käsitleda rahva tahte teostamise mehhanismina.
Rääkimata tõsiasjast, et suur osa poliitilistest otustest pole langetatud isegi mitte riigikogus, vaid tulevad Euroopa Liidust, mis kujundab meie elu meie eest.
Niisugune on propagandistlike loosungite taha varjatud tegelikkus. Mingit paranemist ei tule enne, kui hakkame asjadest rääkima nii nagu need reaalselt on – mitte viisil, mis näitab neid tegelikkusest meeldivamana. President võiks seejuures olla esimene, kes näitab head eeskuju.
Üks fundamentaalsetest küsimustest, mis tuleks riigi- ja ühiskonnaelu korralduses selgeks rääkida, on see, kas jäämegi rahulduma demokraatia illusiooniga või hakkame kunagi pürgima ka tegelikult demokraatliku riigikorralduse poole.
Paraku ei ole praegu näha mingeid märke, mis võimaldaksid põhjendatult loota viimasena mainitud asjade käigule. Vastupidi, võime olla päris kindlad, et selles osas ei muutu midagi olulist ka 2026. aastal.
Varro Vooglaid, Riigikogu liige