Riigikogu esimehe Lauri Hussari uusaastatervitus on ootuspäraselt loosunglik ja sisutühi. Kasutatud kujundid ei ole mitte ainult primitiivsed, vaid ka sisuliselt väärad.
Peatuda võiks muulgi, aga vaadakem kasvõi ainult pealkirjas kasutatud kujundit. Lapski peaks saama aru, et kui Eesti tahab liikuda mõtestatud arengukursil, ei saa ta ise olla endale tuletorniks.
Ehk kui küsimus on selles, millest peaks Eesti oma arengus juhinduma, siis solipsistlik iseenese käsitlemine teed juhatava tuletornina on mitte ainult absurdne, vaid ka perspektiivitu.
See ei vasta küsimusele, millised peaksid olema need ideaalid, millest lähtuvalt Eesti oma eesmärke seab ja nende poole pürgib. Seega Eesti ise ei saa olla meie eesmärk – Eesti vajab eesmärki.
Tõsi, võimulolijaile see kindlasti meeldiks, kui Eestit, mida kehastavad nemad ise, käsitletakse tuletornina, ilma et nemad peaksid omama silme ees tuletorni, mille poole Eestit tüürida.
Aga ka kodanike puhul on Eesti käsitlemine tuletornina põhimõtteliselt väär, sest riigi enese seadmine kõrgeimaks eesmärgiks on totalitaarse mõtlemise põhiline aluskomponent.
Riiki ei tohi kunagi näha eesmärgina iseeneses – see peab olema rangelt vahend kõrgemate moraalsete eesmärkide teenistuses, vahend nende eesmärkide poole pürgimiseks, ennekõike vahend ühise hüve teenimiseks. Ehk tuletorniks on hüve, mitte riik.
Nagu Hussari kõnest nähtub, puudub tal niisugustest poliitfilosoofilistest baastõdedest igasugune arusaamine – puudub arusaamine nii sellest, mis on riik, kui ka sellest, millistele alustele peaks olema rajatud kodanike ja riigi terve suhe.
See võib olla kurb, aga üllatavat pole selles paraku kõige vähematki. Muster, mida niisugused arvamusavaldused väljendavad, on juba ammu ühemõtteliselt selge.
Varro Vooglaid