Rahvusvaheliselt tuntud vabadusvõitleja Mart-Olav Niklus
(22. IX 1934 – 25.XII 2025) saadeti eile keskpäeval Tartu Pauluse kirikust viimsele teele. Ta sängitati Raadi kalmistule. Niklusega olid hüvasti jätmas kümned inimesed, sealhulgas Riigikogu EKRE fraktsiooni liikmed Anti ja Evelin Poolamets. Pärja tõi ka EKRE Tartu ringkond.
Anti Poolametsa järelehüüe Mart Niklusele
Täna mälestame meie suurmeest, vastupanuvõitlejat Mart Niklust. Selleks, et asuda vastasseisu maailma ühe ohtlikuima repressiivsüsteemiga, peab olema erakordse iseloomuga. Mart Niklusel oli erakordne tõetunnetus, mis viis ta varakult kommunistliku impeeriumiga kokkupõrkele. Tema esimene vangipõli algas 1958 ja kestis aastani 1966.
Mart oli erakordselt julge, okupatsioonirežiimi jaoks väga raske vastane, ta andis sõjajärgsele vastupanuvõitlusele hääle. Okupatsioonivõim soovis esitleda olukorda Eestis valutu protsessina nõukogude rahvaste kokkusulamisest ning eestlaste leplikkusega okupatsiooni all, ent vastupanuvõitlejad hävitasid selle miraaži. Mart Nikluse raudne vastuseis KGB survestajatele viis julgeolekumehed tihti kimbatusse. Kui tema arreteerimiseks parasjagu põhjust ei leitud, käratas julgeolekutöötaja Mardile – “Teil on nõukogudevastane pilk!”
Eesti vastupanuliikumise oluliseks osaks olid abilised, kes ohu kiuste viisid teateid välismaale, Välis-Eesti organisatsioonidele, kust tõde poliitvangide kohta jõudis Vabadusraadio ja Ameerika Hääle vahendusel kodu-Eestisse. Täna istub minu vastas Jüri Estam, kes aitas Nikluse hääle kuuldavaks teha. Kuidas teisti oleksin teadnud kooliõpilasena 80ndatel aastatel, mis toimub Mart Nikluse või Enn Tartoga? KGB tahtis nad maha vaikida. Üks kõige kardetum KGB meetod oli repressiivne kohtupsühhiaatria, mille rakendamises poliitvangide peal osalesid ka mõjuvõimsad ENSV psühhiaatrid nagu Jüri Saarma. Serbski instituudis ning teistes repressiivsüsteemi teenindanud psühhiaatriahaiglates muudeti invaliidiks ja “kaotati” avalikkuse eest hulk nõukogude dissidente.
Mart Nikus avas 1979 aastal Balti Apelli koostades avaliku vastupanu lehekülje. Märgukiri koostati 1979. aasta augustis Leedu ja Eesti vabadusvõitlejate Antanas Terleckase, Julius Sausnauskase, Enn Tarto ja Mart Nikluse koostöös Nikluse kodus Tartus Vikerkaare tänav 25. See avalik väljaastumine, mis jõudis ÜRO tasemele, andis KGB-le taas põhjuse Mart Niklust kohtufarsi abiga pikaks ajaks süüdi mõista. 1988. aastal tähistas Niklus vastuvõtjate õlgadel Tartu raudteejaamas üht vabanemise kõrghetke.
Mart Niklus jätkas peal kurikuulsa poliitvangide koloonia Perm-36 vabanemist visa tööd iseseisvuse taastamiseks Eesti Kongressi kaudu. Pärast iseseisvumist külastas ta kolmkümmet riiki, teavitades rahvusvahelist üldsust kommunismikuritegudest.
Tuletan meelde asjaolu, mis näitab, et Eesti desovetiseerimine, mida Mart Niklus järjekindlalt nõudis, on ebaõnnestunud. Seda kinnitab olukord, et Tartu aukodanikeks on nimetatud hulk lähiajaloo kommunismiehitajaid, ent Mart Nikluse kandidatuur on 27 korral tagasi lükatud. Kas Tartu ikka väärib reklaamlauset “heade mõtete linn”, kui vabadusvõitlejatele eelistatakse kollaborante, reetureid ja kurjategijaid?
Ma usun siiski, et ka Mart Nikluse austajatel on sarnast kangust ning esitame vajadusel Nikluse kandidatuuri veel 27 korral aukodanikuks nimetamiseks. Ükskord see õnnestub niikuinii.
Hea Mart, KGB kaotas, Sina võitsid. Puhka rahus.
