Valimiste ajal räägitakse noortest palju. Me oleme „tulevik“, „Eesti järgmine põlvkond“. Plakatid, loosungid ja suured sõnad on kõikjal. Aga kui valimised on läbi, jääb noore inimese argipäev samaks: elukalliduse tõus, ebakindlus ja tunne, et kuskil tehakse otsuseid, mis puudutavad otseselt meie elu, kuid meie häält sinna laua taha ei kutsuta.
See pettumus ei teki ühest otsusest ega ühest lubadusest. See kasvab aeglaselt – iga kord, kui noorele öeldakse, et tema arvamus on oluline, aga tegelikkuses, nagu me poliitikas praegu näeme, ei muutu midagi. Tee häält, kui palju tahad, aga tulemus on ikka see, mis kõrgemalt poolt ära otsustatud, enamasti reaalsusega vastupidine. See muster ongi üks juurpõhjus, miks noor ei tunne ennast poliitikas kindlalt ja et teda päriselt mõistetakse.
Noori kutsutakse poliitikas kaasa enamasti alles siis, kui valimistel on vaja hääled kokku saada, et saaks töövõiduna kirja panna suure pealkirjaga saavutuse: „Noored on kaasatud“.
Tänases poliitilises olukorras näevad paljud noored siiski, kuidas erakonnad püüavad noorte teemasid eri moel esile tõsta ja sellega nende hääli püüda. Näiteks EKRE on toonud avalikku arutellu küsimused, mis puudutavad regionaalset ebavõrdsust, ääremaastumist ja väikeste kogukondade püsimist – teemad, mis mõjutavad otseselt ka noorte tulevikku.
Paljud noored väljaspool suuremaid keskusi tunnevad, et just sellised sõnumid räägivad nende kogemusest: soovist ja tahtmisest jääda oma kodukohta, saada seal enda lastele head haridust, tööd ja kindlustunnet.
Samuti on EKRE korduvalt rõhutanud, et noorte heaolu ei tohiks olla pelgalt statistika ega Exceli rida, vaid päris inimeste elud. Selline lähenemine loob vähemalt võimaluse dialoogiks ja dialoog on usalduse eeltingimus.
Üks kõnekas näide on koolide sulgemise teema, mis on viimastel kuudel olnud tuline arutelukoht. Paberil on see tihti „ratsionaalne otsus“ numbrite, eelarve ja efektiivsusega. Kuid noore jaoks ei ole kool lihtsalt hoone. See on sõpruskond, turvatunne, kodukoha ja kogukonna süda.
Kui selliseid otsuseid käsitletakse poliitilistes vaidlustes peamiselt ideoloogilise relvana, mitte noorte tegelike kogemuste ja hirmude kaudu, süvendab see tunnet, et noor inimene on vaid number statistikas, mitte osaline olulises protsessis.
Paljud noored tunnevad, et poliitika pole „nende asi“, vaid parteide, ametnike ja täiskasvanute omavaheline maailm. Meid kutsutakse kaasa alles siis, kui valimistel on vaja hääled kokku saada, et saaks töövõiduna kirja panna suure pealkirjaga saavutuse: „Noored on kaasatud“.
Aga nagu me teame, siis ununeme me jälle neljaks aastaks, kuni järgmiste valimisteni, ja siis tuleb neil jälle loota valijate haugi mälule. Me päriselt tahame olla partnerid, mitte lihtsalt mingid hääled.
See tekitabki võõrandumist, aga mitte ükskõiksust, vaid tunnet, et süsteem ei näe meid ega vaja meid enne, kui on kampaania. Nii kaob huvi, usk ja soov vastutada. Ma olen kuulnud ka nende valimiste ajal teistelt noortelt mõtet, et „minu hääl ei muuda midagi“. Aga tegelikult muudab! Iga hääl loeb, kuid selle andmine tuleb hoolikalt enne hääletamist läbi mõelda.
Noored ei oota täiuslikku riiki. Me ei oota, et kõik probleemid kaoksid üleöö. Me ootame ausust, selgitamist ja päriselt kuulamist. Selle kõigega kaasneb ka vastutus, mille kandmist peame mitte ainult meie, noored, vaid ka terve ühiskond õppima kanda. Me ootame poliitikat, mis ei räägi meist, vaid räägib meiega.
Usaldust ei ehitata loosungitega. Seda ehitatakse tegudega. Ja kui Eesti valitsus tahab, et noored oleksid aktiivsed, hoolivad ja vastutustundlikud kodanikud, peab riik ise olema nende vastu samamoodi aus, hooliv ja vastutustundlik.
Johannes Niine, noorteorganisatsiooni Pöördepunkt kaasesimees (EKRE)