Aasta viimases Postimehes, vastab ajakirjaniku küsimustele Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit, kes väidab, et praegune madal sündimus ei ohusta rahva püsimajäämist, kuna rahvastiku nullkasvu perioode on varemgi esinenud ja neist on edukalt väljutud.
„Nähes sündimuse languse numbreid viimasel viiel aastal, järeldavad inimesed, et kohe on katastroof käes – lapsi enam ei sünni ja rahvas surebki välja,“ märgib professor Tiit. Tema hinnangul on praegune sündimuse langus „stigmatiseeritud“ ning sellest ei ole mõistlik teha püsivaid järeldusi, kuna ajaloos on alati esinenud tõuse ja mõõnu. Paralleelina toob ta näiteks 20. sajandi alguse, mil rahvastiku kasv oli ligikaudu nullis, kuid olukord hiljem stabiliseerus.
Selline paralleel on aga eksitav ning tugineb äärmiselt kitsale statistilisele vaatele.
Enne industriaalajastut oli rahvastiku areng tsükliline, kuid pikaajaline trend oli siiski tõusev. Kasvu pidurdasid perioodiliselt haigused, sõjad ja näljahädad, mille järel rahvastik taastus suhteliselt kiiresti ning kasv jätkus, seda isegi pärisorjuse perioodil. Linnastumise ja industriaalühiskonna kujunemisega kaasnes ajalooliselt täiesti uus nähtus: sündimuse püsiv langus olukorras, kus puuduvad sõda, näljahäda või ulatuslikud epideemiad.
Seetõttu ei ole industriaalajastu ja põllumajandusühiskonna võrdlemine demograafiliselt põhjendatud. Preindustriaalsel perioodil, sealhulgas 20. sajandi alguses, oli inimeste elukeskkond tänasest kardinaalselt erinev ja loota, et ka meie ajal sündimus iseenesest kasvama hakkab, on äärmiselt illusoorne.
20. sajandi algus – Lutsu ja Tammsaare ajastu – oli aeg, mil ligikaudu 70–75% Eesti elanikkonnast elas maal ning omas suures osas iseseisvat majapidamist. See tähendas puhast ja töötlemata kohalikku toitu, värsket õhku, igapäevast füüsilist koormust, pikemat taastumisaega talveperioodil, tugevaid perekondlikke sidemeid ning vanemate pidevat kohalolu laste elus. Lapsed olid ka tasuta tööjõud, mida rohkem lapsi, seda suuremat toodangut sai talu anda.
Oluline roll oli ka kristlikul vaimsusel ja kogukondlikul moraalil. Inimeste elu ei olnud läbivalt medikaliseeritud ega riigist sõltuv, mis omakorda tugevdas inimestevahelisi suhteid ja vastastikust toetust.
Tõsi, tollane aeg ei olnud kerge. Nakkushaigused ja kõrge imikusuremus jätsid oma jälje. Kuid ellujäänud inimeste füüsiline sitkus, psühholoogiline vastupidavus ja stressitaluvus olid kõrged. Niipea kui ühiskondlik olukord stabiliseerus, taastus rahvastik kiiresti – seda näeme selgelt pärast Esimest maailmasõda ja Eesti Vabariigi loomist.
21. sajandil elame aga linnastumise, keskkonnareostuse ja ühiskondliku killustumise ajastul. Perekondlikud sidemed nõrgenevad, inimesed muutuvad üha sõltuvamaks riigist ja ravimitest. Istuv ja tubane eluviis kahjustab laste füüsilist ja vaimset arengut. Haridussüsteem ei vasta enam inimeste tegelikele vajadustele ning rahvuslik ja kultuuriline identiteet koos ühtekuuluvustundega nõrgeneb. Samal ajal kasvab ebakindlus tuleviku suhtes ja väheneb usaldus riigi kui institutsiooni vastu.
Kuigi enamik inimesi on mõelnud lapse (või laste) saamisele mingil eluetapil, sest see on lõpuks ikkagi ju bioloogiline tung ning sotsiaalne norm, näitavad uuringud, et kroonilises stressis, ebakindlas keskkonnas ning ilma toetavate suhete ja kogukonnata ei pruugi inimese bioloogiline potentsiaal aktiveeruda psühholoogiliseks sooviks reaalselt lapsi saada.
Stressikeskkonnas langeb ka viljakus. Seda enam, et majanduslikku vajadust laste „tasuta tööjõu“ järele tänapäeva majapidamises, kus toitu ei toodeta, enam ei ole, tuleb laste saamist igati toetada ja soodustada kujundades keskkonda, mis toetab turvatunnet, vaimset ja füüsilist tervist, püsivaid inimsuhteid ning ühiskonna pikaajalist jätkusuutlikkust.
Üllatav on ka professor Tiidu tulevikunägemus Eesti rahvastiku arengust 21. sajandil. Fatalistliku alatooniga ennustus rõhutab eeskätt tegureid, mis ei allu otseselt ühiskonna ega riigi mõjule, nagu kliima ja sõjad. Kahtlemata on need olulised mõjutajad, kuid siseriiklike poliitiliste otsuste mõju täielik eitamine rahvastiku sündimusele tähendab juba eemaldumist teaduslikust mõtteviisist.
Professor väidab: „On üsna naiivne lootus mõelda välja poliitilisi hoobasid, mis muudaks rahva sündimuskäitumist.“ Kas poleks aga loogilisem küsida, millised poliitilised hoovad võiksid olla tõhusad sündimuse toetamisel ja suurendamisel?
Tõsi, Eesti ei ole ainus riik, kus rahvastik kahaneb, kuid paljudes teistes riikides on demograafilist „puhvrit“ oluliselt rohkem kui meil. Rahvuste kadumine võib olla ajalooline nähtus, kuid see ei ole paratamatus. Rahvastikukriis ohustab eelkõige väikeriike ning rahvusena püsimajäämine sõltub meie endi valikutest. See eeldab poliitilisel tasandil inimeste heaolu toetavate majanduslike, hariduslike, keskkondlike ja sotsiaalsete tingimuste loomist – või vähemalt loobumist inimeste takistamisest neid tingimusi ise endale luua. Paraku on just inimeste võimalusi iseseisvalt turvalist elu üles ehitada see, mida praegune poliitiline võimuladvik järjekindlalt piirab.
„Eesti inimene elab paremini kui eales varem,“ konstateerib professor Tiit elukaugelt, sulgedes sellega sisuliselt igasuguse mõistliku arutelu nii inimeste heaolu suurendamise kui ka sündimuse toetamise teemal. On selge, et Eestis on inimesi, kelle elukvaliteet on vägagi kõrge, kuid küsimus on selles, kuidas tajub oma heaolu keskmine Eesti elanik tingimustes, kus lõhe rikaste ja vaeste vahel jätkuvalt suureneb.
Ja suurenev varanduslik lõhe ei tähenda seda, et vaesed hakkavad ka elama paremini vaid et vaesed hakkavad elama halvemini ja neid tuleb üha juurde nii et ühiskond tervikuna hakkab vaesuma. See protsess on Eestis praegu käimas nii et on alust kahelda, kas Eesti rahva enamus professor Tiidu väitega nõus oleks.
Inimeste heaolu loomiseks ei ole vaja naasta preindustriaalsesse ühiskonda. Ka tänapäeval on riike ja kogukondi, kus inimesed elavad kaua, on terved ning kus sünnib piisavalt lapsi. Madalat sündimust on põhjalikult uuritud ning teadlaste seas valitseb üsna suur üksmeel selles osas, milline ühiskonnamudel toetab laste sündi ka nüüdisaegses maailmas.
Küsimus ei ole teadmiste puudumises, vaid valmisolekus neid teadmisi rakendada. Kui rahvusena püsimajäämine ei ole enam eesmärk, tekib paratamatult uus küsimus, milleks me seda ulatuslikku bürokraatlikku riigimasinat siis üldse üleval peame?
Helina Mändmets, Vaimse tervise ja heaolu edendaja