Tsitaat: “Nii meie elektroonne netihääletus kui Venezuela elektroonne jaoskonnahääletus pakuvad mõlemad sedeli kohta kinnituse.”
Venetsueela e-valimised on Eesti omadest isegi ausamad, kuna – paneme tähele – seal saab hääletada vaid jaoskonnas ehk siis kontrollitud keskkonnas.
Eestis on e-hääletuse kriitika läinud veidi valesse suunda ses mõttes, et rõhutakse krüptograafiale, häälte lugemise jälgitavusele ning seda, et kellelgi on kuidagi võimalik näha, kelle poolt keegi hääletas. Need on muidugi põhjendatud küsimused, aga mitte kõige olulisemad.
Valimiste kõige suurem oht on häälte massiline vormistamine hämarajõudude kontrollitavatele kandidaatidele, mitte see, kelle poolt Mati Mustikas Kapa-Kohilas hääletas. Selle ohtu on teoreetiliselt võimalik tehniliste võtetega vähendada, kuid arendus läheks kosmiliselt kalliks ning kohe põrgataks selle otsa, et tekib järjest uusi petuvõimalusi. See omakorda tähendab, et kallist arendust tuleks lõputult jätkata.
Meie valimiste põhiprobleem, mida ei lahenda ükski krüptosüsteem ega auditeerimine ega jälgimine, on hääle andja kontrollimatus. See, et üheselt tuvastatud hääletaja asemel on 5-kohalise koodiga ID kaart ja teise inimese eest hääle andmine või isegi võimalus hooldekodu taolises asutuses anda hääli kõigi hoolealuste eest, kuna ID kaardid koos PIN koodidega on juhtkonna kapis.
Hääle andja kontrollimatus annab võimaluse ka hääletajate arvu suurendamiseks, näiteks nende näol, kes tõenäoliselt ei hääleta või e-residentide abil või muul kavalal kombel. Kontrolli võimalus ju puudub. Meil pole tõendeid, et midagi sellist korraldatud on, kuid samas pole ka tõendeid, et ei ole. Anomaaliad hääletajate arvus ning häälte jaotuses kallutavad kahtluse pigem pettuse suunas.
Valimisjaoskonda me ei saa minna terve perekonna ID kaartidega, või tulla portsu inimestega ja juhendada neid hääletuskasti kõrval, kelle poolt hääl anda. E-hääletuse puhul on see täiesti võimalik ja ringlevate juttude järgi kasutatakse seda omajagu.
Seepärast tuleks keskenduda mitte tehnilistele detailidele või sellele, kuidas häälte kokku lugemist paremini jälgida saab, vaid e-hääletuse kui sellise lõpetamisele. Mitte parandamisele, mitte uutmisele, mitte kuidagiviisi käigus hoidmisele, vaid LÕPETAMISELE.
E-hääletamise mugavus on laiemas plaanis mitte pluss, vaid miinus.
Meil siin räägitakse, kuidas ollakse valmis Eesti riigi nimel kartulikoori sööma ja viimse meheni rindel võitlema, aga… üks kord nelja aasta jooksul valimisjaoskonda kõndimine on liiga raske! Poodi saab, baari saab, teatrisse saab, reisile saab, randa saab, igale poole suudab inimene ennast vedada, aga valimisjaoskonda ei saa?
Äkki peaksime hääletamise lihtsamaks tegemise asemel nõudmagi seda, et suurte sõnade asemel oma kodumaast hoolimist teoga tõestataks? Ja kes ei viitsi jaoskonda kõndida, see kaotab oma hääle.
E-hääletus tuleb lihtsalt ära lõpetada. Pärast on aega uurida, kes ja mida seal korda saatis.
Karl Olaf Rääk