Esimest korda kohalikku poliitikasse sukeldunud pereema ja tuntud laulja Sandra Nurmsalu (EKRE) kirjutas Märjamaa vallavolikogu kultuurikomisjoni liikmena asjaliku ülevaate. Teised munitsipaalpoliitikud, võtke eeskuju!
Sandra Nurmsalu: „Eile kogunes esimest korda Märjamaa vallavolikogu kultuurikomisjon. Tore, et ka meie EKRE vaade kultuurile saab olema esindatud. Mina ja Mari Kann püüame anda oma panuse, et kõik, mis kultuuri puudutab, sealhulgas ka laste huviharidus, saaks nii murede kui rõõmudena lauale toodud ning läbi arutatud.
Nagu Mari eile ütles: “Läheb tööks!” ja tõesti, mul on hea meel, et just Mari kohaliku aktivisti ja suurpere emana on kaasatud kultuurikomisjoni, lisaks on tema ka hariduskomisjonis. Haritud, täpne ja põhjalik suure südamega inimene õiges kohas, kes teab ja tunneb hästi kohalikke olusid ja inimesi.
Siinkohal ootame teie kõigi ettepanekuid ja mõtteid, kui tunnete, et on olulisi kitsaskohti, kuhu kindlasti on vaja rohkem tähelepanu pöörata Märjamaa vallas.
Eile sai avatud ka ääremaastumise teemat, mis on minu südameasi ja mida ka valimisteperioodil puudutasin – huvihariduse kättesaadavuse parandamine maapiirkondade ja vallakeskuse vahel ühistranspordi kaudu.
Erinevalt vestlusest abivallavanemaga ja lõppenud aasta vallavolikogu istungist, kus huvihariduse ja ühistranspordi teemat tõstatades tuli kiiresti ette ka vallavanema ja ühe volikoguliikme müür stiilis “me ei saa midagi teha”, “esimest korda kuulen”, “ühistransport on liiga kallis teema”, “kas te tahate igasse talutee otsa taksoteenust”, oldi eilsel kultuurikomisjoni istungil kultuursed, mida ma loomulikult ootasin ja eeldasin. Kus siis veel, kui mitte antud kultuurivaldkonna komisjoni koosolekul, eks?
Vallaspetsialist tutvustas meile huvihariduse olukorda ja oli rõõmus, et lõpuks on inimesed hakanud sõidutoetusi taotlema, oldi enda üle ka uhked, et on suudetud toetusi vallarahvale adresseerida ja raha ei jäägi enam üle! Jah, aga teistpidi – nüüd on siis nii, et rahad on saanud otsa ja nõudlus hoopis suurem, kui vald suudab katta. Samuti on summa, millega lapsevanemaid toetatakse, vaid natuke alla 20% sellest, mida lapsevanemad taotlevad. Mis on uskumatu tegelikult… Küsiti meie arvamust, kas oleme valmis eelarveridu ümber tõstma, et saaks rohkem toetada laste reaalset huvikoolidesse ja huviringidesse jõudmist. Andsime loomulikult oma nõusoleku selleks.
Tekkis ka teema selle ümber, et toetuse summa peredele 15 s/km kohta on liiga väike, samal ajal, kui näiteks vallavanema töösõidud on toetatud 50 s/km kohta. Tekkis avatud küsimus, kas prioriteedid vallas on ikka õiges kohas. Meenuvad ka vallavanema palgatõusud värskelt eelmisel aastal, lausa kahel korral – selleks leitakse siis raha, aga vallalaste jaoks mitte? Hmm…
Kui teemat hakati kokku võtma, ootasin, kas keegi taipaks avada nüüd ka hoopis tõsisema probleemi – lapsed, kelle huviharidus sõltub otseselt ainult ühistranspordigraafikutest ja keda ei aita raha, vaid bussiühenduste parandamine. Paraku olin ainuke ja tõin selle siis ka lauale.
Olin siiski rõõmus, et tegelikult minu tunnetuses saadi teema tõsidusest aru, oli kaasanoogutajaid, kultuurikomisjoni esimees sealhulgas. Jõudsime ühise arusaamiseni, et kogu vald on vaja kaardistada, et leida kitsaskohti ja teha seda haridusasutuste kaudu, näiteks küsimustikud valla eri piirkondade kaupa.
Jätkan selle teemaga ja loodan siiralt, et saame üheskoos valla kultuurikomisjoni liikmetega, vallavalitsusega, volikoguga ja haridusasutustega asuda ka tegelikke samme astuma selleks, et ka maapiirkondade lastel oleks võrdne ligipääs huviharidusele.
Ma iialgi ei taha, et ükski laps vallas tunneks, et kuna ta elab kaugemal ja tema peres pole autot või lapsevanemad peavad käima tööl ega saa last mitu korda nädalas transportida, siis laps on see, kes saab justkui karistada… ja peab tundma, et tema polegi piisavalt oluline, kelle pärast onud ja tädid vallamajas võiksid ka pingutada. Paraku, aastaid on seda tuntud ja õigustatult.
Tegutseda tuleb kiiresti, et ka kaugemates külades elavad lapsed saaksid samasuguse reaalse võimaluse õppida klaverit, tantsida, mängida jalgpalli või maalida.
Tahaksin nüüd tegudes näha, et iga laps on ka päriselt Märjamaale oluline! Eriti vallas, mis vaevleb rahvastiku kahanemise kriisis.”