Eesti vasakliberaalne leer kavatseb Riigikogu kevadistungjärguks taas sahtlist välja võtta Maris Lauri vaenukõneseaduse projekti, sestap on taas aeg rääkida sõnavabaduse piiramise ohtlikkusest.
Esmalt: Eesti Põhiseadus ütleb “Tsensuuri ei ole” ja räägitagu nn vihakõneseadustest mida iganes, sellise kujul on need sõnavabaduse piiramine ja tsensuuri kehtestamine.
Kogu maailmas kehtestatakse vihakõneseadusi ainult seal, kus on võimul vasakpoolsed ja neomarksismist nakatunud liberaalid. Neid seadusi kasutatakse nende kaitsmiseks, kes on ametlikult uusmarksismi kaitsealused, eriti seksuaalvähemused ja migrandid.
“Liberaalses demokraatias” surutakse vihakõneseadused läbi, sest seal on võimul need, kes otsustavad “vihakõne” definitsiooni üle. Tegelikult on kogu läänemaailm sedavõrd marksismi mõju all, et vihakõneseadusi kasutatakse valdavalt konservatiivide vastu, võttes definitsiooni aluseks konservatiivide kasutatavad sõnavara.
Vasakpoolsed ja liberaalid ei nõuaks vihakõneseadust kusagil, kus neil pole võimalik otsustada selle üle, misasi see vihakõne üldse on. Näiteks Türgis kirjutaks Erdogan tõenäoliselt vihakõneseadusesse sisse rünnakud traditsioonilise pere vastu, mis paneks soo- ja homoideoloogia kehva seisu. Ka nn Istanbuli konventsiooni süüdistatakse ju selles, et see paneb süü naistevastase vägivalla eest traditsioonilisele perele.
Vaenukõneseaduse saab “ära nullida”, kui kirjutada sellesse sisse, et karistatav on ka vähemuste vihaõhutus enamuse vastu – reaalsuses valitses Assadi ajal Süüriat alaviitide vähemus, kes osales režiimi kuritegudes. Eestis on vähemuse üks agressiivsemaid esindajaid LGBT – ühel homoparaadil lubati plakatitel traditsiooniline abielu ära rüvetada.
Eestis juhtus hiljuti naljakas lugu: Inimõiguste keskus, kes on ülikarmi vanglakaristusega vaenukõneseaduse agressiivne toetaja, pidi kaitsma vasakpoolseid meeleavaldajaid, kes kandsid Palestiina-meelsel meeleavaldusel vihaõhutavat loosungit “Jõest mereni”, mille algne variant oli “Juudid merre!” Pseudoinimõiguslased niutsusid lausa ahastuses, kui üks nende võitlusgrupp vaenuõhutamissüüdistuse sai – ja samas nõuavad nad Maris Lauri kuni kolmeaastase vanglakaristusega projekti eriti häälekalt.
Konservatiividel oleks ka põhjust vaenukõneseadust toetada, sest vaenuõhutus paremjõudude vastu on räige – ainult et konservatiivid on raudselt sõnavabaduse poolt ja leiavad, et juhtumid saab lahendada ka kehtiva karistusseadustiku raames, nagu see Palestiina-aktivistide juhtum. Selleks, et konservatiivide vastu suunatud vihaõhutus, näiteks Mary Krossi juhtum, saaks õiglase hinnangu, on vaja kohtute sõltumatust ja objektiivsust, mitte sõnavabaduse piiramist.
EKRE langes hiljuti räige tapmisähvarduste laviini alla, kus mingi kriminaalne tegelane paiskas sotsiaalmeediasse mõrvaähvardused Helmete ja Varro Vooglaiu vastu, politsei ja prokuratuur aga ei leidnud “soolikate väljalaskmise” lubadustes midagi ohtlikku. Aga EKRE ei nõua seejuures vaenukõneseadust, vaid on jätkuvalt karmilt selle vastu – mõrvaplaanijad saaks vastutusele võtta ka praeguse seadusandluse põhjal, asi on justiitssüsteemi tahtmatuses konservatiivseid poliitikuid kaitsta. Oleks analoogiline ähvardus tulnud näiteks Hanah Lahe vastu, istuks too kriminaal juba vangimajas.
Vaenukõneseaduste paradoks aga on see, et riigivõimu vahetumisel võib see pöörduda oma loojate vastu – nii oli Weimari Vabariigi vastava seadusega, mida Hitler kasutas hiljem just oma poliitiliste vastaste vastu ning nendel polnud võimalust protesteerida.
Uued Uudised